Laupäevases Põhjarannikus ilmunud artikliga "Milline koolimaja on parem: uus põhikool või vana gümnaasium?" võtab Anneki Teelahk esindada inimesi, kes ei julge rääkida, sest kardavad kiusu nende poolt, kes ei taha võtta vastu riigi pakutavat põrsast kotis ja arvavad, et eesti keele, meele ja õppimisvõimaluse vallas peaks alles jätma.
Sotsiaalmeedias jagatud artikli all kommenteerib Toomas Nõmmiste, et tema juba valimistel arvas nii ja seepärast ei valitudki. Nii on. Demokraatia. Su arvamus ei olnud populaarne ja seetõttu ei osutunud valituks. Kui sa praegu esindad seda vähemust, kes ei julge suud avada, siis see on tänuväärt ja informatiivne, kuid see on siiski vähemuse arvamus.
Demokraatias peaksid asjad toimima enamuse arvamuse järgi. Poliitikud peaks sellest aru saama ja iga kodanik peaks sellest aru saama. Selge on ka see, et kodanikud on oma hääle andnud valimistel ja esindusdemokraatia järgi meid esindavad vallavõimud on oma otsustes vabad. Kuid kui need otsused riivavad kellegi õiglustunnet, siis on õigus sellest rääkida. Kohustus sellest rääkida.
Tsitaat artiklist: "Samal ajal hakkasid mulle kirjutama ja helistama lastevanemad, kes on vastupidisel arvamusel. Küsisin, miks nad ise sõna ei võta. Nad ütlesid, et soovivad anonüümsust, sest kardavad valjuhäälset ründamist ja kogukonna hukkamõistu, aga ka koolikiusu."
Mulle on vastuvõetamatu kaotada Ida-Virumaal täiesti eestikeelne kool ja viia õpilased sunniviisil kooli, kus umbes 75% õpilastest teeb eesti keele eksamit teise keelena.
Kuna olen Toilas gümnaasiumi säilimise poolt, siis on minust enese teadmata saanud kogukonna hirm: valjuhäälne ründaja, potentsiaalne (kooli)kiusaja.
Variant muidugi, et enamus vaikib, sest kõik kardavad... ja gümnaasiumikaitsjad on need hangude ja rehadega norijad, kes kogukonda hirmu all hoiavad. Aga me ei tea seda, sest keegi pole tegelikult uurinud.
Vald nägi raha. Vald nägi võimalust saada ilusas kohas suur krunt arendamiseks ja vallale tundus see hea lahendusena mitmele probleemile. Siis hakkasid karjuma need, kellele selline esindusdemokraatia ülimuslik võidukäik tundus ülekohtune. Ja nüüd rõhutakse, et tegelikult on meil hulk tagakiusatavaid ja kannatajaid, kes ei julge rääkida, ja tegelikult on neid enamus.
No kuulge. Me elame demokraatlikus riigis. Ma kuulun samuti sellesse koolikaitsjate gruppi, kuid see ei tähenda, et ma ei kuulaks argumente. Lihtsalt neid argumente ei esita keegi. Isegi haridusministeerium saatis järelepärimisele vastuseks üldsõnalise otsuse ülekinnituse ühelegi küsimusele vastamata. Sama teeb vald. Raiutakse oma tahet ja kirjutatakse iga koosolek kaasamiseks.
Meil on vald ja ministeerium, kes kaasamise nime all suruvad oma tahtmist, meil on aktivistid, kes väidetavalt terroriseerivad kogukonda, ja meil on kartlikud kodanikud, kes ei julge rääkida. Me oleme demokraatlikust ühiskonnast väga kaugel, mulle tundub, või mis? Ainuke, mis aitab, on emakeelne haridus, mis tahetakse edaspidi anda kombinaatides, kus veel nii mõnigi aasta on eestikeelsete laste osakaal kõvasti alla poole.
Kui aga rääkida uuest põhikoolist ja vanast gümnaasiumist, siis üllatusena tuleb võib-olla see, et gümnaasiumi remontimine ja nüüdisajastamine maksaks vähem kui uue põhikooli ehitamine ja meile jääks gümnaasium alles. Tekib ainult kolm küsimust. Esiteks, kas me suudame hoida 100 õpilast gümnaasiumiosas, et saada riigi toetust? Teiseks, kas me suudame maksta ise, kui me ei suuda 100 õpilast kooli saada? Ja kolmandaks, kust leida raha remondiks, sest haridusministeerium ei anna, kui me tahame gümnaasiumi säilitada.
Raha on leitav ka mujalt kui haridusministeeriumi annetuse/kinnimaksmisena ja meile jääks gümnaasium alles. Repliigi korras lisan, et kui Toila lapsed on võimelised sõitma Jõhvi õppima (sest see pole mingi vaev), siis ilmselt on eksklusiivsemas koolis õppida tahtjad võimelised sõitma ka Toilasse õppima. Tuleb ainult see eksklusiivsus saavutada. Tuleb töötada positiivse eesmärgi nimel, mitte tuimalt sulgeda, mis ideaalne pole.
Miks me oleme sellises olukorras, kus haridusministeeriumi pakutav raha on kullast kallim ja alla kirjutama ollakse nõus ükskõik millele ja − nagu volikogu liikmed koosolekul tunnistasid − isegi läbi lugemata? Sest kooli viimasest remondist (11 aastat tagasi) on kestnud üks mantra: nagunii pannakse kinni. Pole vaja raha kooli panna, kinni läheb. Kui mitte kõik, siis pool, kui mitte täna, siis homme.
Seda mantrat korrates on vallavalitsejad kärpinud kooli kulutusi, on investeerinud raha igale poole mujale, aga mitte näiteks kooli remondifondi. Sisuliselt on volikogu liikmed seda ka tunnistanud, et jah, vigu on tehtud palju, aga mis siis nüüd enam teha. Toila sadamasse on läinud kümne aasta jooksul ligikaudu 700 000 eurot, pluss toetustega saadud raha. Kui see raha oleks sihipäraselt investeeritud koolifondi, oleks meil praegu ca miljon, millega kooli parendada. Aga "oleks" on paha poiss.
Lastevanemad on kuulanud ja mõelnud, et näe, laps võiks ikka saada ühes koolis ühtede klassikaaslastega käia, aga siin läheb kohe kool kinni. Tulemus: sissekirjutus Jõhvi või mujale, seal koolikoht kindlaks, elamine ikka Toilas. Statistika järgi võiks arvata, et igal teisel majal Toila vallas on juba vineer akna ees, aga ei ole ju. On valla tegemata töö ja sisseharjunud hala raha puudumise pärast.
Minu ettepanek on, et võtame end kokku ja parandame tehtud vead. Hakkame kuskilt pihta, selle asemel et käsi rüppe lasta. Aga ei. Kiusaja. Kisakõri.
Miks ma olen siis väga gümnaasiumi säilimise poolt? Sest mulle on vastuvõetamatu kaotada Ida-Virumaal täiesti eestikeelne kool ja viia õpilased sunniviisil kooli, kus umbes 75% õpilastest teeb eesti keele eksamit teise keelena, või kutsehariduskeskusesse, kus eesti keeles õppida pole õigupoolest mitte midagi. Kas uue põhikooli pooldajad on selle peale mõelnud? Ilmselt mitte. Või pole neil selle probleemiga asja. Ministeerium teeb praegu seda, mida 30 aastat pole keegi teha tahtnud, ja see on valuline, kuid vajalik, ma mõistan.
Haridusministeerium ei saa meid sundida. Meil on õigus võtta pakkumine vastu või loobuda, kui me oleme arvutanud ja kalkuleerinud, et saame ise paremini. Mina arvan, et peitupugemise ja tembeldamise asemel peaks lõpuks selgeks arutama kõik poolt- ja vastuargumendid. Me peaksime kogukonna mängimise asemel õppima käituma nagu kogukond, kõigi oma eriarvamustega.
Kirsiks tordile lisan siia veel mõtte, et kui me peaksime Jõhviga ühinema, siis kaob ühel hetkel ära ka kohustus hoida siin üheksandat klassi ning tuima õlakehitusega ja seadustele toetudes saab jätta ainult kuueklassilise kooli, mis oli ka haridusministeeriumi algne pakkumine.
Ja siis räägime kohaliku elu ja eesti keele hoidmisest. Madis Tuuder on mees, keda teatakse palju laiemalt kui ainult Toilas-Vokas, ja tema sotsiaalmeedias tehtud kommentaar kavandatavale gümnaasiumi kaotamisele võtab kokku kõik palju laiemalt kui haridusministeeriumi ja valla statistika suunatud vaatamine ja kitsalt haridusele vaatamine: "Olles näinud seda, kuidas mõned Eestimaa paigad eestlaste eluruumi mõttes on kadunud (näinud siis neid protsesse ja järelmeid), siis see, mis toimub Toila kooli ümber, on tegelikult eestluse vaikiv hävimine ja hääbumine Toila kandis! Vähemalt algus! Ja see on väga kurb! Ida-Virumaa kontekstis eriti kurb!"
Selline seisukoht siis. Ministeerium ajab oma asja. Ajagu, meie asi on kohapeal otsustada, kas nende pakkumine meile sobib. Ilmselt ei teata ministeeriumi asupaigas Tartus kohalikke nüansse ja ega neid huvitagi. Nende asi on üldine pilt pikas ajalises perspektiivis. Meie asi on hoida kohalik elu toimivana. Koole sulgedes ja vanadekodusid ehitades me head tulevikku ei loo.
Kui kellelgi on vastuväiteid või kommentaare, siis kuulan ja arutan hea meelega ilma karjumata või kiusamata.