MEELIS KIILI ⟩ Mida on Eestil õppida Iisraeli-Hamasi konfliktist?

Meelis Kiili, kindralmajor reservis, riigikogu liige, Reformierakond Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Iisrael on taas kord sõjas. Kuid kellega? Hamasiga? European Leaders Network´i (ELNET) delegatsiooni kooseisus Iisraeli väisates sai neid võtmeküsimusi käsitletud ja Iisraeli tippjuhtidega arutatud. Üldiselt valitses konsensus, et tegemist on üleilmse kokkupõrkega ja mitte regionaalse rähklemisega.

Venemaa rolli suhtes olid iisraellased esialgu natuke kidakeelsed ja arusaadavatel põhjustel on nende teravik suunatud Iraanile. Kuid Iraan ja Venemaa on maailma räsiva sõlmküsimuse teineteist võimendavad juurpõhjused ning neid tuleb käsitleda koos. See oli Eesti, Läti ja Leedu, kuid ka Saksa parlamendi saadikute põhisõnum võõrustajatele. Igatahes oli Iisraeli ametimeeste hilisem käsitlus märgatavalt komplekssem ja avatum. Teema aruteluks said kokku lepitud jätkukohtumised.

Ukrainat kommenteerides ütlesid nad otse, et on täielikult Ukraina toetajad ega õigusta mitte mingil moel Kremli kuritegusid naaberriigi vastu. Samuti annavad nad Ukrainale toetust, mis ei ole ehk nähtav, kuid on sellegipoolest väga oluline.

Meie ametimeeste seas tuleb kahjuks liiga sageli ette kujutelm, et kriisi või sõda saab lahendada rahuaegsete meetmetega. Paraku ei saa.

Visiit viis meid ka kaitsetööstusesse, mis toodab tipptehnoloogiaid. Kuid tehnoloogia ei sõdi, sõdivad sõdurid ja ühiskond. Peab tunnustama Iisraeli sõjaväge, kes Gaza ülikeerulises keskkonnas on suutnud saavutada edu suhteliselt väheste kaotustega oma isikkoosseisule ja Hamasi poolt inimkilbina kasutatud tsiviilelanikkonnale. Kuid lahingutegevus on intensiivne ja pidev. Sellest saime aimu, kui väisasime Gaza sektori piiriületuspunkti ja sektori läheduses olevat festivalipaika ning asundust, kus Hamasi võitlejad ja neile järgnenud marodöörid viisid ellu massilise veretöö. Taamal kostis katkematu käsitulirelvade hääl, festivalipaigast anti regulaarselt miinipildujate tulelööke jalaväe toetuseks ja õhk oli paks droonide surinast − "sõja sümfoonia", nagu sõdurid seda ise kutsuvad. Isiklikult oli paeluv olla taas keskkonnas, mis üle kolmekümne aasta oli minu eelmise elukutse keskpunkt.

Mida õppida käimasolevast Iisraeli-Hamasi konfliktist? Esiteks ei tohi vastast alahinnata, kuna sõjas on vastasel alati oma sõna kaasa öelda.

Teiseks, luureinfol on väärtus vaid siis, kui seda kuulatakse. Üllatavalt palju ühist on Yom Kippuri sõjaga, kus Iisraeli armee luure Aman ei olnud ülesannete kõrgusel. Vigadest õpitakse, kuid vigu ka korratakse, nagu näitas 7. oktoobri üllatusrünnak. Ka siin tegi Aman luureinfo tõlgendamisel vea, pidades rünnaku toimumist sedavõrd ebaratsionaalseks, et selle toimumise tõenäosust peeti pea olematuks.

Kuid vastast ei saa hinnata oma ratsionaalsuse skaalal, vastast tuleb hinnata vastase mõttemõõdustikus. Vaenaja juhtide sõnavõtte tuleb kuulata, üllatavalt tihti avaldavad nad oma kavatsuse muutmata kujul. Hamasi juht Ismail Haniyeh teavitas ründekavatsusest oma sõnavõtus juba kaks aastat ette, kostes isegi operatsiooni nime "Operation Al-Aqsa Flood". Sarnasus Putini ja tema väljaütlemistega on ilmne. Seega kuulame, vaatleme ja analüüsime.

Kolmandaks, kui kiiresti ja efektiivselt koondub Iisraeli ühiskond oma rahvuslike huvide kaitseks. Ka tööstus, mida külastasime, viis tootmise kohe ühelt vahetuselt kolmele, ootamata korraldust kõrgemalt. See näitab, et nad on võimelised rahuaja rutiinidest üle minema sõjaaja rütmi nobedalt ja õigel ajal. See ei ole isetekkiv nähtus, seda peab planeerima ja sissejuurdunult harjutama. Meie [Eesti] ametimeeste seas tuleb kahjuks liiga sageli ette kujutelm, et kriisi või sõda saab lahendada rahuaegsete meetmetega. Paraku ei saa.

Kuid kõige olulisem, millest eeskuju võtta, on kodanike julgus, oskus ja tahe võtta personaalne vastutus, olla valmis tegutsema. Kust see tuleb? Ilmselt loob sellise vajaduse ja valmiduse geograafiline asukoht ning palistatus riikidega, kellest osa kavatsus, nagu ajalugu on näidanud, on kõike muud kui sõbralik.

Samuti on roll üleüldisel ajateenistusel, mis annab noortele kaasa edasiseks eluks vajalikud oskused, sh oskuse ja julguse langetada otsuseid. See saab selgeks, kuulates noort naispoliitikut, kes mineviku konfliktile osutades annab sellele isikliku aktsendi − ma olin seal sõdurina lahingutes.

Ka kaks teist parlamendi erinevate erakondade saadikut, üks mees- ja teine naissoost, kellest üks oli olnud aastaid lahingpiloot, toovad esile asjaolu, et nende lapsed on just nüüd ja praegu, kui me teiega kohtume, reservsõduritena lahingutes.

See, et sõjast nädalasel puhkusel olev eduka ettevõtte omanik tuleb ja teeb meile ettekande, on samuti hea näide. Neid näiteid on veel, kuid põhiline on aru saada, et riigikaitset ja ühiskonna toimimist ei saa üles ehitada pelgalt ideedel, arvamustel ja sellega kaasneval illusioonil. Vajame analüüse ja kompetentsi, nii nagu vajame igale juhtimistasandile omase pädevusega juhte.

Kuidas suhtuda kahe riigi ideesse? Ilmselt soostuvalt, kui see on seotud realistlike eeltingimuste ja ajaga. Miinimumaeg selle mõtteheietuse teostamiseks on kahe või kolme põlvkonna pärast, eeldusel, et Palestiina elanike enamus peab Iisraeli riigi eksisteerimist iseenesestmõistetavaks. Täna peab paraku üle 80% elanikest oma põhiülesandeks Iisraeli hävitamist. Millised perspektiivid on nii vastandlike platvormidega naaberriikide kooseksisteerimisel?

Koostöö Iisraeliga on vajalik. Meie huvide esiletoomine ja nende sidustamine Iisraeli huvidega on oluline. Kui tahame säilitada demokraatlikku maailmakorda, peab tegelema seda ohustavate asjaoludega terviklikult ja üleilmselt. Peame töötama selle nimel, et ka Iisrael näeb Ukraina võitu kui eeltingimust Iraani probleemi kõrvaldamisel.