MÄRT MEESAK ⟩ Vabaerakonda enam pole, aga tema algatused on siiani nõutud

Märt Meesak
Copy
Märt Meesak, ettevõtja, 2014. aastal asutatud MTÜ Vabaerakonna Algatusrühm algatajaliige
Märt Meesak, ettevõtja, 2014. aastal asutatud MTÜ Vabaerakonna Algatusrühm algatajaliige Foto: Erakogu

Kui Vabaerakond kümme aastat tagasi tekkis, oli poliitiline olukord kujunenud neljaparteiliseks. Ehk siis valikuvõimalus puudus ning kodanikud tundsid, et nendega räägitakse käskude ja keeldude keeles. Otsustajad ei põhjendanud oma valikuid, lihtne inimene oli ära unustatud ja parteid elasid Toompeal oma elu ehk oli tekkinud palju räägitud kaks Eestit.

Kas me pole siis kümne aastaga kuidagi edasi liikunud? Vastus on siinkohal ühene: riigi juhtimises ja oskuses kaasata ja kuulata kindlasti mitte. Selles oleme täielikult läbi kukkunud. Juhtimistasandil toimuv on mõneti halvemaks läinud. Vaatame kas või praegusi mitme saadiku kuluhüvitiste kasutamise kuritarvitamise kaasusi või koalitsiooni ja opositsiooni vägikaikavedu, mis on lihtsa inimese täielikult ära tüüdanud. Vanasti öeldi selle kohta, et nagu lasteaed.

Praegu puudub Eestil visiooniga riigimehi või poliitikuid, kelleks olid president Lennart Meri või miks mitte ka oma aja suurkujud Mart Laar ja Edgar Savisaar. Me võime ju nende pärandi puhul poolt ja vastu olla, kuid saame kõik aru nende suurest pärandist ja panusest Eesti igapäevaellu.

Isegi meie seast varalahkunud Andres Ammase olek ja sõnad andsid midagi lähedast. Kindlasti on selliseid inimesi meie seas ka praegu, kuid poliitika kuvand on niivõrd ära rikutud, et paljud arukad inimesed ei taha ennast sellega väga siduda. Sellest aga kaotame kõik ühiskonnas ja tegelikult kaotavad ka praegused poliitikud. Lihtsalt keskmine tase on seetõttu endiselt allpool latti ja ega uusi säravaid ideid kah ei lisandu.

Tuleb tunnistada, et toona ei osanud vabaerakondlased valijate usku ja lootust rakendada ning jäädi suurte asjade tegemise asemel nokitsema pisiasjade kallale.

Ka erakondlikult on praegused parteid kaugel Eesti asja ajamisest kui number üks ülesandest töölaual. Vastandumisele ja jonnile kulub rohkem energiat ja aega kui ühise osa otsimisele.

Reformierakond on peaministri isiku pantvang ning minetanud oma nime vastupidiseks, stagnatsioonierakonnaks. Sotsid küll naudivad praeguses valitsuses vastandumist teistele partneritele, kuid see ei näe lihtsalt siiras välja. Nooruke Eesti200 hammustas liiga suure tüki kohe riigikokku ja valitsusse pääsemisel ning ega nad pole päris pihta veel saanudki oma olemusele, sest enne valimisi lubati midagi suurt, kuid pärast valimisi pole valijad neid mõistnud, sest sõnad ja teod ei ole läinud kokku.

EKRE on samasuguses pantvangi olukorras kui oravapartei ehk ollakse oma esimehe ja perekonna pantvangis. Kuni seal juhtimistasandil midagi ei muutu, ei otsusta nad Eesti poliitikas sisuliselt mitte midagi.

Keskerakonnast on alles jäänud hale vari ning kunagisest suurest rahvaparteist kahjuks pisike arusaamatute sõnumitega Tallinna linna keskne seltskond.

Erakond Isamaa on olnud mitmes viimatises valitsuses ja riigi rahanduse praeguses nigelas seisus on nende kaasus päris suurelt mõõdetav. Nad naudivad lihtsalt praeguse valitsuse saamatust ning muu tõsiseltvõetav alternatiiv neile puudub. Aga kaua see õhk seal reitingutes ei püsi ja nad teavad seda isegi.

Erakonnad ja poliitikud on omavaheliste suhetega nii ametis, et Eesti asja ajamiseks kipub ajast puudu tulema. Nii on tagajärjeks kodanikust võõranduv võim ning kogu see tegevus ei paista enam inimesele usutav ja aus, vaid − mis kõige hullem − pigem kauge ning vastikust tekitav.

Seda õhku reitingutes oli ka 2015. aastal esimest korda parlamenti saanud toonasel Vabaerakonnal. Korraks jõudis reiting ka Reformierakonnast mööda, pea kahekümne protsendini. Olukord oli samasugune. Valitsuse poliitika inimestele ei meeldinud ja Vabaerakonnas nähti tõsiselt võetavat alternatiivi. Tuleb aga tunnistada, et toona ei osanud vabaerakondlased valijate usku ja lootust rakendada ning jäädi suurte asjade tegemise asemel nokitsema pisiasjade kallale. Korralik õppetund kõigile.

Küll aga on väärt väljatoomist kümne aasta tagune energia, vaim ja külg külje kõrval usk, et teistmoodi on võimalik. Mäletan väga hästi toonast algatusaktiivi ja ka tänaval kõnetatud inimesi, kui inimestel silmad särasid, tunnetati igaühe toetust ja kõik mõistsid, et igaühe panus on vajalik ning see viib lõpuks suurema eesmärgini. Võib isegi öelda, et oli selline kodune tunne, et oled jõudnud varju alla, omade sekka. See oli midagi erilist, liitvat ja motiveerivat.

Just sellisest kodusest tundest on meil, Eestimaa inimestel, ka praegu siin olles ja elades puudu. Eesti peaks olemagi see varju pakkuv kodu. See, kus sind väärtustatakse, oodatakse ja toetatakse. Ole sa milline tahes, kodus oled sa hoitud. Omaenese kodus, Eestis aga tahab inimene tunda ennast vajalikuna, ta tahab külg külje tunnet, kus riik on tema tugisammas, millele saab alati toetuda. See tugisammas peab aga ise olema kindel kui kalju, arukas ning mõistetav. Mitte arusaamatu, eemale hoidev, kuri ning karistav.

Sellel kevadel täitus ka kakskümend aastat NATO liikmelisusest. Oleme julgeolekupoliitikas teinud tunnustatava sammu ühisosana ja mõistame tänini seda kui olulist väärtust meie julgeoleku alustalana. Nüüd tuleks leida samamoodi ühisosa selle kaitstava subjekti, inimese puhul. Seesama talupoja mõistlik käitumine, suhtumine ja arvestamine. Inimeste julgeolek algab nende kodust ja headest suhetest oma riigiga.

Kümme aastat on pikk, aga samas lühike aeg. Maailm ja inimesed muutuvad. Üks, mis ei tohiks muutuda, on usk oma riiki ja inimestesse. Siinkohal ongi hea meenutada Vabaerakonna algatuse ja praeguse reaalsuse alusel, et vahest ongi mõned algatused hoopis ajast ees ning mingid asjad siiski jäävad. Selleks oli ühtne ja energiast pakatav vabaerakondlik vaim ja inimeste usk paremaks tulevikuks. See kõik on tegelikult kuskil inimeste südames alles ja kuni ta olemas on, ei ole kõik ju veel kadunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles