MIHKEL NESTOR ⟩ Eesti majanduse taastusravi tuleb pikk

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor. Foto: Madis Veltman / Scanpix

Kuigi Eesti majandus on mahult väiksem kui aasta tagasi, on senine langus peatunud. Majanduse kiire taastumine võtab aga kahjuks veel aega.

Majanduslangus on väldanud juba 2022. aasta algusest saadik ja pikisilmi on oodatud, et see lõpuks läbi saaks − kahjuks tulutult. Ka 2024. aasta esimestel kuudel jäi SKT tase mullusele alla, seekord 2,1% jagu. Võrreldes 2021. aasta lõpu tipuga on Eesti majanduse maht nüüdseks umbes 6% väiksem.

Küll on lood praeguse majanduslangusega omamoodi kummalised. Võiks ju eeldada, et rohkem kui kaks aastat väldanud SKT vähenemine on jätnud ühiskonnale ränga jälje: pankrotistunud ettevõtted, töötus, vaesus ja kõik sinna juurde kuuluv. Õnneks pole midagi sellist aga märgata. Selle vastuolu põhjuseks on erinevus reaalse ja nominaalse majanduskasvu vahel. Üldjuhul räägitakse SKTst, majanduskasvust ja -langusest alati reaalväärtuses ehk püsihindades, mis tähendab, et eemaldatud on hinnamuutuste mõju. Statistilise teisenduse põhjus on mõistetav: kui hindadele nulli lõpu paneme, ei tähenda see, et riik on kümme korda rikkamaks muutunud.

Olukorras, kus majandus ei kasva suurt kusagil, on senises ebaedus olnud lihtne süüdistada kõiki teisi peale iseenda.

Kiire inflatsiooni tingimustes on majanduse reaalne maht viimase kahe aasta vältel pidevalt kahanenud, nominaalne suurus aga kasvanud. Ka eelmisel aastal suurenes Eesti nominaalne SKT 4,6%. Konkreetsemalt väljendub see selles, et valdav osa ettevõtetest tegutseb endiselt kasumlikult, tööhõive püsib kõrge ja palgakasv kiire.

Kuigi kontole lisandunud eurode eest saab vähem kaupu ja teenuseid kui varem, on nominaalsetel numbritel suur mõju inimpsühholoogiale. Kuni kontol olevate eurode hulk kasvab, ei ole paanikaks põhjust. Kas kõik on siis justkui hästi? Päris nii ei saa ka öelda, sest kõrgema heaolu loob ikkagi reaalne, mitte nominaalne majanduskasv.

Hoolimata SKT jätkuvast langusest on majanduses märgata positiivseid märke. Alustuseks on kevad tärkamas Eesti tööstussektoris. 2022. aasta algusest tööstust saatnud pidev tootmismahtude langus pole pöördunud järsuks tõusuks, ent viimasest neljast kuust kolmel on toodang kasvanud. Varasemast paremini läheb nii mitmelgi olulisel tööstusharul, sealhulgas metallitööstusel, ja isegi puidutööstus on suutnud vähemalt tervikuna tootmist kasvatada. Uusi tellimusi laekub tööstusele endiselt vähem, kui on ettevõtete võimekus toota, kuid nende hulk on kindlalt tõusuteel.

Teisalt on selge ka see, et kiire pööre paremuse poole ei ole realistlik. Eesti peamiste ekspordipartnerite majanduskasv on tänavu nullilähedane ja tööstuse kindlustunne nigel üle terve Euroopa. Ootus paremale homsele annab tööstusettevõtetele aga ehk kindluse, et halvem on läbi ja ärilisi plaane tuleb teha kasvule, mitte kahanemisele suunatuna.

Ekspordi kõrval on majanduse teiseks alustalaks eratarbimine, mis on varasematel kvartalitel olnud tagasihoidlik. Uut ostubuumi pole küll loota, ent suurem langus on läbi ja viimastel kuudel on, vähemalt kaubandussektorit kui tervikut vaadates, saavutatud mõningane stabiilsus.

Tarbijaid on ostlemisel tagasi hoidnud mitu aspekti. Neist ehk üks olulisemaid on varasem ülemäärane tarbimine, mida innustas teise pensionisamba säästude koduelektroonikaks konverteerimine ja inflatsiooni kartuses ajas ettepoole toodud ostuotsused. Kui vaadata Eesti jaekaubanduse pikaajalist kasvutrendi, siis on 2021. aasta teises pooles ja 2022. aasta alguses saavutatud tase jätkusuutmatult kõrge.

Teiseks on tarbimist piiranud inflatsioon. Eesti keskmine hinnatase on võrreldes paari aasta taguse ajaga pea 40% kallim. Selline hinnatõus ei ole kõigile majapidamistele kindlasti jõukohane. Õnneks on inflatsioon võtnud nüüdseks suuna selgelt allapoole ja piirdub juba lähikuudel väga tagasihoidlike näitajatega.

Kolmandaks on pidev negatiivne uudisvoog muutnud inimesed majanduslike otsuste tegemisel väga ebakindlaks. Tarbijate kindlustundeindeks on viimastel kvartalitel laveerinud varaste 1990ndate tasemel, mis märgib inimeste äärmist ebakindlust majanduse tulevikus. Kõige viimased andmed näitavad siiski esimesi märke lauspessimismi vaibumisest. Eks annavad lähemad kuud selgust, kas see ka püsima jääb. Nii mõnelgi pool Euroopas on selline trend juba märgatav.

Aluse paneb tarbimisele muidugi aga olukord tööturul: kas tööd on ja kas palk kasvab. Õnneks on mõlemas vallas uudised endiselt positiivsed. Eesti on oma ligi 70% hõivatuse tasemega üks kõige kõrgema tööhõivega riikidest kogu Euroopas. Seni kasvutrendi näidanud töötus tundub praeguseks olevat saavutanud tipu ja lähikuudel võiks see taas hoopis alaneda.

Ka palgakasvu aeglustumine pole olnud nii jõuline, kui ehk esialgu oodati: selle aasta märtsis oli keskmine brutopalk mullusest 9% kõrgem. Kui ühel hetkel tarbijate tuju paraneb ja kindlus tuleviku puhul suureneb, siis ollakse ehk altimad ka seda raha tarbimisse suunama.

Ootus intressimäärade peatsele alanemisele on tekitamas elevust ka paljudes teistes riikides. Laenumaksetest üle jääv raha ilmselt kontodele seisma ei jää ning alates aasta teisest poolest võiksid elavneda nii ettevõtete investeeringud kui majapidamiste tarbimine. Koos eksportturgude olukorra paranemisega saabub Eesti jaoks ka tõehetk. Olukorras, kus majandus ei kasva suurt kusagil, on senises ebaedus olnud lihtne süüdistada kõiki teisi peale iseenda.

Kuigi siinsel majandusel on mitmeid tugevaid külgi, on viimased aastad muutnud meie töötunni varasemast palju kallimaks. Koos globaalse nõudluse paranemisega saame ilmselt peagi teada, kas varasemad äriplaanid ka muutunud keskkonnas vett peavad.