ANVAR SAMOST ⟩ Eesti konkurentsivõimetuse põhjused on selged, vaja oleks otsustavust

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Eesti konkurentsivõimest on viimastel kuudel räägitud ja kirjutatud nii palju, et ka inimesed, kel selle teema vastu mingit huvi ei ole, on asjast kindlasti kuulnud. Paraku on kogu arutelu olnud kakofooniline ning arusaamist probleemi sisust ja võimalikest lahendustest see parandanud ei ole.

Kõige pretensioonikam ja samas kõige rohkem tarbetut segadust tekitanud ülesastumine kuulub konkurentsitult konkurentsivõime ekspertkogule, mille kutsus ellu riigikogu majanduskomisjoni ja komisjoni vahepealne esimees Priit Lomp (SDE). Novembris tegutsema asunud ekspertkogu koosneb iseenesest valdavalt pädevatest inimestest, kuid ilmselt paneb asjatu eesmärk ükskõik millise kogu produtseerima parimal juhul klišeedest koosnevaid tekste.

Poliitiline kliima suurte tööstusinvesteeringute suhtes on kujundatud erakordselt ebasoodsaks − valitsusvastutust kandnud erakondade poliitikud on populistlikult soosinud aktiviste ja elukutselisi protestijaid kuni riigiettevõtete strateegiliste investeeringute sulgemise ähvardusteni välja.

Selle ekspertkogu koostatud 140 lehekülje pikkune raport riigikogule (mida parlament pidi arutama ilma sellega tegelikult tutvumata, sest tähtajaks see valmis ei saanud) sisaldab eklektilisi kirjeldusi tehisarust, digiteerimisest, tööjõu rändest ja haridusest. Raporti lehitseja leiab sealt muu hulgas absurdseid teemapüstitusi, nagu "Energiapööre ja -julgeolek on eduka rohelise ülemineku eeldus", "Kui suur päikese- ja tuuleelektri osakaal tagab Baltimaades madalaima elektrihinnaga seotud kulud?", "Kuidas roheenergiat väärindada?", "Tehnoloogiaarendusega seotud riskide võtmisel on väga tähtis riigi tugi ettevõtetele", "Roheinnovatsiooni edu tagab oskuslik juhtimispraktika" või "Välistööjõudu peab rakendama tootlikult". Puudu on sellised loosungid nagu "NLKP XXVI kongressi otsused ellu", "Ökonoomika peab olema ökonoomne" ja "Sellist asja pole kunagi olnud, aga nüüd jälle juhtus".

Lühidalt, läbi ei loe seda dokumenti küll keegi ning kasuks oleks tulnud tegelik toimetamine, mitte väidetav toimetamine, mille tõttu raporti avaldamine kuu aega hilines.

Aga kokkuvõttes leidis raport, et Eesti konkurentsivõimet kisuvad alla järgmised kitsaskohad:

- Eestis on ettevõtetel keeruline leida kvalifitseeritud tööjõudu;

- Eesti ettevõtete digiteerituse ja automatiseerituse tase on madal ja tehisaru rakendavad vaid vähesed;

- majanduse ressursitootlikkus on väike ja ettevõtetel on vähe teadmisi tehnoloogiamahuka äriga tegelemiseks;

- bürokraatiat on liiga palju ja samas valitseb vähene selgus valitsuse prioriteetides ja poliitikas;

- kapitali hind on Eesti ettevõtete jaoks kõrgem kui enamikus teistes ELi riikides;

- rohepöörde läbiviimisega võib kaasneda kulude kasv;

- Eesti väike avatud majandus on väliste šokkide suhtes kergesti haavatav.

Ei pea olema ekspert, et enamikuga sellest nimekirjast lühikese mõtlemise järel välja tulla.

Päriselt on Eesti majanduse kasvu kinni tõmmanud üksikud suure mõjuga muutused, mis on aset leidnud viimase 10 aasta jooksul.

Esiteks on Eestisse investeerimise riskid pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale hüppeliselt kasvanud. Kahjuks ei ole viimased valitsused lõpuni suutnud tegudega tõestada, et Eesti tõesti on piisava heidutusega sõjaliselt tugev riik. Riigikaitse kiirkorras ülesehitamine on küll valusalt kallis, aga need miljardid tulevad ringiga investeeringute näol kõik tagasi.

Teiseks on Eestis äri tegemise kulud liiga kiiresti kasvanud ja eriti energia hind selgelt liiga kõrge. Selle oleme kahjuks ise viimase 10 aastaga saavutanud uutesse elektritootmise võimsustesse investeeringuid mitte tehes, olemasolevaid tootmisvõimsusi ideoloogilistel põhjustel turult välja maksustades ja varustuskindluse peale vilistades − kõigi valitsustesse kuulunud erakondade osalusel.

Kolmandaks on poliitiline kliima suurte tööstusinvesteeringute suhtes kujundatud erakordselt ebasoodsaks. Taas, kõigi valitsusvastutust kandnud erakondade poliitikud on populistlikult soosinud aktiviste ja elukutselisi protestijaid kuni riigiettevõtete strateegiliste investeeringute sulgemise ähvardusteni välja. Rumal oleks arvata, et välis- ja kodumaised kapitalistid seda märganud pole.

Neljandaks on eelkõige rohepöörde sildi all, aga ka muudel viisidel, hoomamatus koguses juurde tehtud bürokraatiat, käske, keelde ja piiranguid.

Viiendaks on viimase valitsuse otsustusvõimetus ja samas pidevalt antavad signaalid uute maksutõusude kohta pannud nii tarbijad kui ettevõtjad samasugusesse ooteseisundisse, kus midagi igaks juhuks ei sünni.

Kõigi nende kitsaskohtade kaotamine on poliitikute kätes. Mingeid uusi raporteid tehisaru kohta pole tarvis.