ERIK GAMZEJEV ⟩ Rohepööre peaks tegema inimesed rõõmsaks, mitte tigedaks

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Mirtel Kõue Gamzejev

Juunis jõudis avalikkuse ette järjekordne uuring, mille põhiliseks järelduseks oli, et Ida-Virumaa elanikud suhtuvad umbusuga rohepöördesse ja neile oleks vaja paremini selgitada selle ümberkorralduse võlusid. Uuringu läbiviijaks oli ühe Šveitsi MTÜ toel riigikaitse ja julgeoleku teadmiskeskus.

Rohepöörde selgitamine on kindlasti tähtis töö. Aga kas see ka vilja kannab, sõltub eelkõige kahest asjast. Kas selgitajatel endil on selge, millega täpsemalt on tegu, ja teiseks, kuidas see muudab konkreetse piirkonna inimeste elu paremaks. Seejuures tuleb olla aus ja konkreetne ning vältida väiteid, mis on tegelikust elust irdunud. Muidu muutub kogu selgitustöö tõsiseltvõetavus nullilähedaseks, sest pilt ja sõna ei lähe kokku.

Eelmise nädala lõpus ERRi portaalist pealkirja "Kliimaanalüüsi koostaja: Ida-Virumaad ootab esialgu katastroofi asemel buum" lugedes arvasin alguses, et tegu on följetoniga. Aga see osutus hoopis uudiseks, mis kajastas väljatöötamisel oleva kliimaseaduse mõjuanalüüsi, milles läbiviija Mihkel Laan väitis, et põlevkivi kasutamise lõpetamisega ei juhtu Ida-Virumaal midagi hullu, sest säilib tööhõive, säilivad ettevõtete tulud ja kogu muu pool.

See on maitse asi, mida nimetada katastroofiks või lihtsalt taandarenguks. Eksperdil võib olla õigus selles, et väga palju hullemaks ei saa tõesti minna, sest põlevkivi kaevandamise mahud on kordades juba vähenenud, põlevkivist elektri tootmine peaaegu lõppenud, tuhanded töökohad kadunud. Töötuse tase on Ida-Virumaal 12,7 protsenti − nii kõrge pole see olnud juuli alguses viimase nelja aasta jooksul kordagi. Kohalikud omavalitsused on kaotanud maksutulu ja kärbivad eelarveid.

Aga ka neil inimestel, kes veel on põlevkiviettevõtetes tööl ja on piirkonnas ühed paremad maksumaksjad, puudub tuleviku suhtes kindlustunne, sest riik ei suuda anda selget vastust, kas ja kui kaua on lubatud veel põlevkivist õli tootmine. Nagu lähiaastate praktika on näidanud, võib mõnel ministril tulla tuju mitte lubada ehitada näiteks alajaama tulevase kaevanduse jaoks, mille kõik load on riik varem juba aastatepikkuse menetluse käigus välja andnud.

Või paneb kohus väikese grupi aktivistide algatusel seisma kõigi vajalike lubadega õlitehase ehituse, milleks kulunud juba sadu miljoneid eurosid ning mis kindlustaks tööga lisaks tehaseoperaatoritele ka sadu kaevureid.

Niikaua kui pole õnnestunud uut majandust vajalikus mahus toimima saada, võiksid poliitikud hoiduda uutest mõttevälgatustest, kuidas veel tegutsevaid ettevõtteid uute regulatsioonide ja maksudega tappa või põduraks kurnata.

Roheliste erakond sai Narva-Jõesuus − omavalitsuses, kus asuvad nii Eesti Energia õlitehased kui ka elektrijaamad − viimastel europarlamendi valimistel täpselt null häält. See näitab, et nende ideedel ja poliitikutel puudub kohalike inimeste seas vähimgi toetus. Aga see "pisiasi" ei lähe sugugi korda Tallinnas või Tartus elavatele protestijatele.

Suhteliselt vähe pälvis juunis tähelepanu Euroopa keskkonnaagentuuri värske raport, mis kinnitas, et Eesti on täitnud võrdluses 2022. aastaga õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise direktiivi eesmärgid aastateks 2020 - 2029 ning on praegu täitmas ka 2030. aastaks seatud eesmärke enamiku saasteainete puhul. Aga nagu klassikud teavad, peenhäälestuseks leidub alati veel varu...

Eesti on teinud aastaid rohepöörde seda osa, mis puudutab heitmete vähendamist ja fossiilsete kütuste kasutamise vähendamist, väga tublisti. Aga selle hinnaks on olnud tugevad sotsiaalmajanduslikud tagasilöögid Ida-Virumaal. Ja mitte ainult selles maakonnas, sest lõviosa maksudest ja keskkonnatasudest, mis on kaasnenud põlevkivitööstuse toimetamisega Ida-Virumaal, on jõudnud riigieelarvesse. Seda raha on nüüd kõvasti vähem.

Belgia Panga president Pierre Wunsch pöördus tänavu veebruaris poliitikute poole, et nad ei püüaks panna inimesi uskuma, et rohepööre loob positiivseid võimalusi, mis suudaks kasvatada majandust ja looks miljoneid hästi tasustatud töökohti. Võib-olla tasuks ka Eesti erakondadel tulla valimistel välja senise rohepoliitikaga haakuva loosungiga "Ei majanduskasvule!" ja vaadata, kui palju hääli tuleb. Seda seni andmata lubadust on ju viimastel aastatel õnnestunud hästi täita. Oma osa on ka selles, et Eestist on saanud elektrit eksportivast riigist selle importija.

Juba vähemalt viis aastat poliitikute suust kõlavaid jutte sellest, kuidas Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondi 340 miljonit eurot Ida-Virumaal kõik põlevkivi maa sisse jätmise valud leevendavad ja piirkonna õitsele kastavad, on ju ilus kuulata. Aga kuni see jutt ja raha pole kohalikele inimestele mingitki tuntavat tulemust toonud, hakkab see paratamatult meenutama okupatsiooniajal korraldatud poliitpäevi, kus agitaatorid käisid pajatamas muinaslugusid suure kiirusega kurvi tagant lähenevast kommunismist.

Ei ole kahtlust, et õiglase ülemineku fondi toel tehakse lähiaastatel Ida-Virumaal palju toredaid asju. Kerkivad uued nüüdisaegsed tehased ja mõned hotellid, aastaid rahapuuduses vindunud kohalikud kolledžid saavad tugevamalt jalad alla. Aga üks suur probleem on ka. Nimelt see sotsiaalmajanduslik "kiirabi" jõuab sündmuspaigale teosammul palju aastaid pärast haavatasaamist ja ravimeid jätkub vähestele.

Ida-Virumaale tuleks kasuks, kui ametnikud õiglase ülemineku fondi projektide menetlemisele tõelise turborežiimi peale paneksid. Et otsuseid, mida on võimalik teha nädalaga, ei küpsetataks kuude kaupa ega nõutaks mõttetut paberikuhja. Samas võiks seni, kuni pole õnnestunud uut majandust vajalikus mahus toimima saada, hoiduda uutest mõttevälgatustest, kuidas veel tegutsevaid ettevõtteid uute regulatsioonide ja maksudega tappa või põduraks kurnata. 

Rohepöörde mõte peaks olema teha inimesed rõõmsaks, mitte tigedaks. Seda võiksid silmas pidada ka praegu uut koalitsioonilepet kokku panevad poliitikud.