ERIK GAMZEJEV ⟩ Millal Urmas Reinsalu varivalitsuse moodustab?

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Mirtel Kõue Gamzejev

Opositsiooniliider ja Isamaa esimees Urmas Reinsalu võiks panna kokku varivalitsuse, mis saaks selgemalt ja süsteemsemalt näidata, kas võimuliidu praegusele poliitikale on võimalik pakkuda paremat alternatiivi ja milline see oleks.

Mnemoturniiri küsimus võiks olla, millise peaministri valitsuses oli minister Kohtla-Järve gümnaasiumi praegune direktor Hendrik Agur? Õige vastus on, et peaminister Priit Alamäe valitsuses. Agur oli seal koolivõrgu minister. Tegemist oli 2018. aastal alles erakonna kuju võtmise faasis olnud liikumise Eesti 200 varivalitsusega. Mitmetel selle varikabineti ministritel nagu näiteks Margus Tsahknal ja Kristina Kallasel on aga ministriporfellid pihus praeguses pärisvalitsuses.

Alamäe lubas, et igal nädalal korra kogunev varivalitsus hakkab pakkuma alternatiivseid ettepanekuid tollasele Jüri Ratase valitsusele, kuhu kuulusid Keskerakond, sotsid ja Isamaa.

Selle varivalitsuse aktiivne õhinapõhisus rauges umbes poole aasta pärast, mil Eesti 200st sai ametlik erakond, mis jõudis oma viiendal tegevusaastal ka riigikogusse ja valitsusse, kuid on praeguseks muutunud ülekaalukalt kõige madalama toetusega parlamendierakonnaks.

Järgmine varivalitsus moodustus enne 2023. aasta riigikogu valimisi Eesti Päevalehe algatusel ning sinna kuulusid Keskerakond ja Eesti 200. Selle aeg jäi aga veelgi lühemaks, kuna pärast valimisi jäi üks opositsiooni ja teine sai võimule.

Opositsiooniliider, Isamaa esimees Urmas Reinsalu, võiks panna kokku varivalitsuse, mis saaks selgemalt ja süsteemsemalt näidata, kas võimuliidu praegusele poliitikale on võimalik pakkuda paremat alternatiivi ja milline see oleks.

Miks neid varivalitsusi, millest enamik inimesi suurt midagi ei mäleta, nüüd meenutada? Aga sellepärast, et praegu on Eestis varivalitsuse järele vajadus suurem kui eelnenud aastatel. Paljudes demokraatlikes riikides on varivalitsus tavapärane töövorm, kuidas opositsioon saab oma ideed ja alternatiivid selgemalt ning süsteemsemalt välja pakkuda.

Selleks, et tulistada tuld ja tõrva nii eelmise, Kaja Kallase kui ka värske, Kristen Michali valitsuse pihta, ei ole vaja olla eriline meister. Head eeldused selleks lõi juba vastuolu valimiskampaania lubaduste ja esimeste otsuste vahel. Lisaks pikka aega kestev majanduslangus ja hinnatõusud, millele uued maksutõusud annavad muudkui hoogu juurde, ning viimasena kas või konjunktuuriinstituudi värske tõdemus, et Eesti on tüürimas Euroopa viie kõige kallima riigi sekka.

Aga Eesti elanike elu ei muuda kuidagi paremaks ei ööistungid ega muud võtted, kuidas venitada päeva või nädala võrra ebapopulaarsete otsuste vastuvõtmist, mis praegust jõudude vahekorda riigikogus arvestades nagunii vastu võetakse. Ei ole abi ka sapisest ja kurjast sõnakasutusest riigikogu saalis või sotsiaalmeedias. See ühe poole tigedus ja teise poole üleolevus kandub ning võimendub selle tulemusel vaid tugevamalt ühiskonda laiemalt.

Kasu võiks olla pigem sellest, kui opositsioon tuleks välja oma põhjaliku tegevuskavaga. See ei tohiks koosneda loosungitest stiilis, et tühistame automaksu ja kõik maksutõusud ning kahmame kogu puuduoleva raha Eestis tegutsevatelt pankadelt.

Tulemushõre oleks ka takerdumine vaidlusesse, millised erakonnad on viimastel aastatel andnud suurema panuse riigikassa tühjendamisse. Vähe on ka tühjast kuulutamisest, et lõpetame rohepöörde.

Küll aga võiks näiteks analüüsida, milliseid võite ja kaotusi annaks, kui mõne rohereformi kavatsuse elluviimise tähtaega kolme, viie või ka kümne aasta võrra nihutada, et vältida sellega kaasnevaid sotsiaal-majanduslikke tagasilööke niigi raskel ajal. Kui eesti keelt mitteoskavatele õpetajatele saab lisaaega juurde anda või jätkata Eestis elavatele agressorriikide kodanikele sooduspakkumist osaleda siinsetel kohalikel valimistel, siis mõne rohereformi tähtaja pikendamine ei tohiks midagi hullu kaasa tuua.

Küll aga ei saa venitada laskemoona ja kaitseväe tehnika soetamisega. Põhjuseks kuri naaberriik, mille siin asuvatele kodanikele valitsuses olevad sotsid hirmsasti meeldida tahavad.

Kui opositsioon kuulutab, et praegusel võimuliidul puudub tõsine ja realistlik plaan, siis millised on tema enda lahendused ülikeerukale ülesandele, kuidas teha korda riigi rahandus olukorras, kus tuleb suurendada kaitsekulutusi ja pöörata samal ajal majandus tõusuteele?

Sellise kava kokkupanek hobi korras oleks vaid huvitav mõttemäng. Aga riigikogu opositsioonisaadikud on professionaalsed poliitikud. Nende valijad ei maksa neile palka mitte ainult selle eest, et nad võimulolijaid torgivad, mis on samuti vajalik ja tähtis tegevus. Nad ootavad, et opositsioonisaadikud pakuksid välja oma tervikliku plaani, mis oleks elluviidav ja parem kui Kristen Michali valitsusel.

Sellise plaani kokkupanemisel peaks juhtohjad haarama Isamaa, kelle toetus ühiskonnas on peaaegu sama suur nagu kolmel võimuerakonnal kokku. Urmas Reinsalul tasub kokku panna varikabinet ja näidata, kas ta on suuteline koostama sellise tegevuskava, milles on teri rohkem kui tühjust. Et valijad ja erinevate valdkondade asjatundjad saaksid hinnata, kas see on elluviidav ning võib-olla on võimuliit nõus ka paremaid ideid ära ostma. Sellest võidaks kogu Eesti.

Ligemale poolteist aastat kestnud sisepoliitiline mudamaadlus pole aidanud elu Eestis paremaks pöörata. Kui samamoodi jätkub veel kaks ja pool aastat, on raske näha pääsu järgmistest maksutõusudest ja pingete süvenemisest.