Tühi vangla on tegelikult Eesti nähtamatu edulugu

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Seitse aastat tagasi, novembris 2018 avati pidulikult Tallinna vangla.

Rae valda ehitatud uue ja siiani Eesti kõige moodsama vanglakompleksi maksumuseks tuli 75 miljonit eurot, mis tegi sellest ühe Eesti riigi tolle aja kõige kallima ehitusprojekti. Vanglas oli kohti 1208 kinnipeetavale − ja selle järele oli suur vajadus, sest 2000. aastal alustanud Tartu vangla pisut vähem kui 1000 kohta ja 2006. aastal alustanud Viru vangla pisut enam kui 1000 kohta olid kõik täis. Eestis oli 2018. aasta lõpus 2613 vangi.

Eesti viimases nõukogudeaegses vanglas Tallinnas Magasini tänaval oli 2018. aastal üle 700 vangi. Uue vangla direktor oli pressile intervjuud andes prognoosiga ettevaatlik. Ta ütles, et tema juhitavasse vanglasse jääb veel ka väike varu.

Läks teisiti. 2023. aasta lõpuks oli Eesti kolmes 1000kohalises vanglas kokku vähem kui 2000 kinnipeetavat, esimest korda ajaloos.

Käima läks diskussioon selle üle, kas poleks riigieelarve kitsikust arvestades mõistlik üks kolmest vanglast sulgeda ja allesjäänud kinnipeetavad kahe vahel ära jagada. Seda enam, et vangide arvu prognoos oli nüüd juba selgelt languse suunas.

See on iseenesest uskumatult positiivne lugu. Otsime kogu aeg Eesti arengule erinevaid mõõdupuid, küll koolide kvaliteeti hindava PISA-testi näol, küll tavapäraselt sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasvu võrreldes, küll sündide arvu põhjal. Viimased kaks ei ole 10 aastat midagi rõõmustavat pakkunud. Võib lausa öelda, et majandusarengu mõttes on käimas juba teine kaotatud kümnend.

Aga vangide arvu kiire langus näitab selgelt, et Eesti on saanud ükskõik millises rahvusvahelises võrdluses väga turvaliseks riigiks, eriti arvestades, millisest reaalsusest 1990. aastate alguses me oleme tulnud.

Üldine turvalisus on suur hüve. Eesti edulugu, millest oleme vähe rääkinud. Kõik välismaalased, isegi väga turvalisteks loetavatest riikidest nagu Põhjamaad, panevad seda kohe tähele, ise me ei kipu eriti märkama. Aga Tallinnas võib rahulikult pargitud auto uksed lahti jätta, rääkimata sellest, et piirkondi, kus oleks kasvõi öösel ebaturvaline liikuda, lihtsalt ei ole.

Positiivne on ka see, et valitsus on suutnud saavutada Rootsiga kokkuleppe Tartu pooltühjana seisva vangla kasutamiseks viisil, mis maksumaksjale lisakulu ei too.

Suurema osa Rootsi vangide Tartu vanglasse toomise kriitikast võib pikema kaalumiseta kõrvale heita.

Kas meil oleks kasulik või isegi võimalik Tartu vangla (kuna see on kõige vanem) lihtsalt sulgeda, konserveerida või isegi lammutada, nagu keegi soovitas? Kindlasti mitte, sest ka tühja vanglahoonet tuleb hooldada ja valvata, seda ei saa lasta võssa kasvada ja laguneda.

Raske on ka näha, milline võiks olla spetsiifilise otstarbega hoone alternatiivne ja rahavoo plaanis tulemuslik kasutus. Lammutamine on omaette kulu ja lõpuks − me ei saa olla kindlad, et praegune madal kuritegevuse tase jääb püsima igaveseks.

Justiitsminister Liisa Pakosta naudib värvikaid väljaütlemisi. Kõlab hirmutavalt, kui minister lubab, et Tartu vanglasse tulevad Rootsi kiremõrvarid ja seksuaalkurjategijad. Aga tegelikult on lepingus kirjas, et siia tuuakse pikaajalise karistuse saanud meessoost täiskasvanud terved inimesed, kes pole radikaliseerunud.

Kas see on üldse olulinegi, kui kokkuleppe kohaselt Eesti kinnipeetavad Tartu vanglas Rootsist tulnutega kokku ei puutu, sest nad koondatakse Tallinna ja Viru vanglasse? Lisaks ei pääse ükski Rootsi vang Eestis vanglast välja, nad ka vabastatakse tähtaja saabumisel Rootsi pinnale.

Isegi kui vange tulevad külastama nende hõimlased või sõbrad, siis on raske uskuda sellest tõusmas suuremaid riske Tartu või kogu Eesti turvalisusele. Külastajate kontrollimiseks näeb leping ette eraldi raha politseile ja kapole.

Tegelikult jääb ainult üks suur küsimärk ja see ei puuduta turvalisust.

Kas Eesti riik oskas ikka kasumlikult kokku leppida? Rootsiga sõlmitava lepingu kohaselt maksab sealne maksumaksja Eestile ühe vangi eest 8500 eurot kuus. Kui võrrelda Eesti ühe kinnipeetava kuluga 3200 eurot kuus, siis oleks nagu piisav kate, aga tegelikult pole ametnikud kulude prognoosimisel minevikus alati pädevad olnud. 8500 katab julgelt ära kõikvõimalikud kulud, Eesti maksumaksja ei maksa midagi juurde, kinnitas minister Pakosta. Parem oleks.

Tartu linn õnneks (tselluloositehase näidet arvestades) vangla kasutamise üle otsustada ei saa.