Lisaks vajab Keskerakond käilakuju, kes kehastaks Mihhail Kõlvarti poolt juba enam kui aasta vältel vaikselt ette võetud ideoloogilise pöörde usutavust. Keskerakond on Kõlvarti ja tema abikaasast riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti isikutes seda asja ajanud, aga märgiliseks saab muutuse teha keegi, kes on konservatiivsete põhimõtete peale rajanud kogu oma eduka poliitilise karjääri. Võimalus viia erakond Euroopa tasandil libereaalide parteiperest (ALDE) konservatiivide perre saab ühtlasi reaalselt teostatavaks.
Jaak Madison oleks muidugi võinud piirduda kohalikel valimistel Keskerakonna nimekirjas kandideerimisega, aga Euroopa Parlamendis oleks parteita saadiku roll paratamatult jäänud väga marginaalseks. Indreks Tarand on siin hoiatav näide. Keskerakonna esindajana on Madisoni kaal hoopis teises kategoorias.
Keskerakonna uue maailmavaatelise positsiooni mõju Eesti sisepoliitikas saab aga eelkõige tunda Jaak Madisoni endine kodupartei. EKRE jääb nüüd sõna otseses mõttes kahe tule vahele.
Ühelt poolt on sadade liikmete Rahvuslaste ja Konservatiivide (ERK) erakonda lahkumisega nõrgenenud EKRE kaotamas toetust põhivalijate hulgas. Seda näitavad juba esimesed küsitlused, näiteks rahvusringhäälingu tellitud Kantar Emori uuring, kus uue erakonna lisandumisega on EKRE toetus langenud alla 10 protsendi.
Teiselt poolt tekib Keskerakonnal nüüd võimalus leida uuesti kontakt nende valijatega, kes on enne EKRE juurde liikumist nende taga olnud ning kes üldiselt on iga Reformierakonna valitsuse ajal tajunud end kõrvale lükatuna. Reformierakonnale see kahtlemata sobib, sest Kaja Kallase ajal viljeldud EKREga kiskumine mõjus oravatele kahjustavalt ja määrivalt. EKRE aga kaotab ka siin.
Loomulikult ei kulge kodanike vabatahtlikes ühendustes, nagu erakonnad seda on, kunagi miski täpselt nii, nagu liidrid seda plaanivad. Nagu näha on, elu toob üllatusi. Aga kui midagi on nüüd kindel, siis see, et Jaak Madison on seda tüüpi poliitik, kes eelistab üllatuste seljas surfamist lainetega kaasa loksumisele ja ootamisele.