Mitte erakonnavahetus, vaid Keskerakonna uus nägu

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Ei ole midagi lihtsamat kui kirjeldada Jaak Madisoni Keskerakonda astumist tavalise põhimõttelageda parteivahetusena, asetada selle viimasel ajal koos Keskerakonna ja EKRE toetuse langemise ja sisemise lagunemisega taas tavaliseks muutunud äkiliste poliitiliste "eneseleidmiste" jadasse. Küsida: mida on ühist Jana Toomil ja Jaak Madisonil? Võrrelda Jaak Madisoni varasemaid väljaütlemisi Keskerakonna praeguste valdavalt vene emakeelega liikmete omadega ja muud sarnast.

Eks tegelikult ongi väga keeruline ette kujutada Jana Toomi koostööd Jaak Madisoniga.

Aga ilmselt on Jana Toom ootamatust arengust samavõrd häiritud kui mõni hiljuti Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga liitunud endine keskerakondlane seda nüüd välja näitab − või siis oli ebasiiras nende omal ajal Toomiga üles näidatud ühtsus.

Madisoni otsus Keskerakonnaga liituda oli tõeline poliitiline üllatus, suurem kui EKRE lagunemine või Mihhail Kõlvarti loobumine Euroopa Parlamendi mandaadist Jana Toomi kasuks. Üllatused on samas poliitikas avanud uusi võimalusi nii neile, kes neid pakkuda suudavad, kui ka neile, kes üllatustele reageerida oskavad.

Jaak Madison toob Keskerakonnale eesti valijaid suure tõenäosusega kaasa tuhandeid.

Pakun, et Jaak Madisoni käiku peaks vaatama hoopis teise nurga alt kui Vladimir Sveti suundumist sotside ridadesse või Maria Jufereva Reformierakonda minekut. Ühe konjunktuurse klubivahetuse asemel paistab siit hoopis Keskerakonna võimalik suunamuutus.

Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart ei olnud päris siiras, kui ütles, et Keskerakond ei pidanud Madisoni üle ostma, sest Madison seda ei soovinud ja teisalt polnud Keskerakonnal ka midagi pakkuda. Nagu iga ratsionaalse kokkuleppe puhul oli ka siin mõlemal poolel oma kasu silme ees.

Keskerakond, kes pärast eestlastest poliitikute hulgakaupa lahkumist oli muutunud sisuliselt venekeelsete valijate erakonnaks, vajab järgmiste riigikogu valimiste, aga eriti kohalike valimiste vaates Tallinnas hädasti kedagi, kes mõjuks eestlastest valijatele usaldusväärsena. Jaak Madison toob eesti valijaid suure tõenäosusega kaasa tuhandeid.

Lisaks vajab Keskerakond käilakuju, kes kehastaks Mihhail Kõlvarti poolt juba enam kui aasta vältel vaikselt ette võetud ideoloogilise pöörde usutavust. Keskerakond on Kõlvarti ja tema abikaasast riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti isikutes seda asja ajanud, aga märgiliseks saab muutuse teha keegi, kes on konservatiivsete põhimõtete peale rajanud kogu oma eduka poliitilise karjääri. Võimalus viia erakond Euroopa tasandil libereaalide parteiperest (ALDE) konservatiivide perre saab ühtlasi reaalselt teostatavaks.

Jaak Madison oleks muidugi võinud piirduda kohalikel valimistel Keskerakonna nimekirjas kandideerimisega, aga Euroopa Parlamendis oleks parteita saadiku roll paratamatult jäänud väga marginaalseks. Indreks Tarand on siin hoiatav näide. Keskerakonna esindajana on Madisoni kaal hoopis teises kategoorias.

Keskerakonna uue maailmavaatelise positsiooni mõju Eesti sisepoliitikas saab aga eelkõige tunda Jaak Madisoni endine kodupartei. EKRE jääb nüüd sõna otseses mõttes kahe tule vahele.

Ühelt poolt on sadade liikmete Rahvuslaste ja Konservatiivide (ERK) erakonda lahkumisega nõrgenenud EKRE kaotamas toetust põhivalijate hulgas. Seda näitavad juba esimesed küsitlused, näiteks rahvusringhäälingu tellitud Kantar Emori uuring, kus uue erakonna lisandumisega on EKRE toetus langenud alla 10 protsendi.

Teiselt poolt tekib Keskerakonnal nüüd võimalus leida uuesti kontakt nende valijatega, kes on enne EKRE juurde liikumist nende taga olnud ning kes üldiselt on iga Reformierakonna valitsuse ajal tajunud end kõrvale lükatuna. Reformierakonnale see kahtlemata sobib, sest Kaja Kallase ajal viljeldud EKREga kiskumine mõjus oravatele kahjustavalt ja määrivalt. EKRE aga kaotab ka siin.

Loomulikult ei kulge kodanike vabatahtlikes ühendustes, nagu erakonnad seda on, kunagi miski täpselt nii, nagu liidrid seda plaanivad. Nagu näha on, elu toob üllatusi. Aga kui midagi on nüüd kindel, siis see, et Jaak Madison on seda tüüpi poliitik, kes eelistab üllatuste seljas surfamist lainetega kaasa loksumisele ja ootamisele.