NIKOLAI PAVLENKO ⟩ Kes seisab Ida-Virumaa huvide eest?

Literaat, tõlkija ja koduloolane Nikolai Pavlenko. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Luksemburgi rahvaarv on üle poole väiksem kui Eestis. Ent kui võrrelda territooriumide suurust, siis Eesti võiks ära mahutada 17 sellist riiki, nagu on Luksemburg. Miks see geograafia ja demograafia süntees meile huvi võiks pakkuda? Aga selle pärast, et see sunnib meid mõtlema Eestis mõned aastad tagasi läbi viidud haldusterritoriaalse reformi tulemustele.

Luksemburg on jaotatud kolmeks ringkonnaks ning need omakorda koosnevad kantonitest (meie mõistes maakondadest) ja kohalikest omavalitsustest. Isegi sellises kääbusriigis nagu Liechtenstein, kus elab vähem inimesi kui Narva linnas, on säilinud kolmeastmeline haldusterritoriaalne struktuur. Eestis aga võeti kätte ja kaotati maakondlik valitsemistasand ära.

Mida meie riik sellest võitnud on? Kui, siis ehk halduskulusid kokku hoidnud, ent kõiges muus... Tahaks väga vaadata silma inimesele, kellele tuli pähe "geniaalne" idee kaotada riigistruktuuri maakondlik aste.

Tõsi küll, riigikogus on väikesearvuline saadikurühm, kelle ülesanne on kaitsta Ida-Virumaa huve, kuid nemad on rohkem ametis oma erakondlike huvide kaitsmisega ning vähe on kuulda, et eri erakondade saadikud ühise rindena enda esindatava maakonna eest seisaksid.

Kohaliku elu korraldamise keerulistes küsimustes võib vaid mõni üksik omavalitsus (võib-olla Tartu linn) end pidada riigi võrdseks partneriks − võimalused on täiesti erinevad. Kahtlen väga, et kõik võimuladvikus ametitoolidel istuvad inimesed kohalikke probleeme teistest paremini mõistavad.

Praegu on meil maakonnad kahjuks vaid geograafilised mõisted, ehkki igal maakonnal on kohaliku elu korraldamisel oma eripärad. Ja Ida-Viru maakonnal on siin eriline roll, sest midagi sellega sarnast mujal Eestis lihtsalt pole.

Eespool mainitud reform oli kahtlemata vajalik, kuna meil oli varem selliseidki omavalitsusorganeid, kus vaat et iga viie elaniku kohta oli üks-kaks ametnikku. Nagu ütleb prantsuse vanasõna: "Ärge koos pesuveega last välja visake." Kahjuks on välja visatud palju kasulikku, ent õnneks mitte kõike ja mitte kõikjal.

Mõningates maakondades on suurte omavalitsustega liitunud väikesed vallad osaliselt säilitanud omamoodi "autonoomia" ja neid nimetatakse osavaldadeks. Milleks seda vaja on? Mida konkreetsemalt on määratletud tegevuspiirkond, seda selgemalt on näha tulemused. See on täpselt nii nagu igas normaalses ettevõttes, kus on olemas tsehhid, osakonnad, brigaadid jne.

Haldusterritoriaalse struktuuri ümberkorraldamine on alati äärmiselt keeruline ülesanne, eriti praegusel raskel ajal, kuid esimesi samme selle suunas saaks astuda juba praegu. On selge, et kogu Eesti mastaabis ei ole seda protsessi praegu võimalik ellu viia, ent miks mitte alustada Ida-Virumaast?

Praegu panustab Ida-Virumaa riigikassasse mitu korda rohkem, kui ise vastu saab, ning Ida-Virumaa ebaõiglase kohtlemise fakte on üleüldse palju. Tõsi küll, riigikogus on väikesearvuline saadikurühm, kelle ülesanne on kaitsta Ida-Virumaa huve, kuid nemad on rohkem ametis oma erakondlike huvide kaitsmisega ning vähe on kuulda, et eri erakondade saadikud ühise rindena enda esindatava maakonna eest seisaksid. Ida-Virumaa on Eesti seaduslik ja loomulik osa, mitte selle koloniaalne ripats.

Tekkida võib küsimus, kas tegemist on üleskutsega taastada maakondlik juhtimine selle endisel kujul. Muidugi mitte. Esiteks ei kiidaks keegi heaks ametnike ülalpidamisele tehtavaid lisakulutusi. Teiseks on aeg loobuda varasemast praktikast, kus valitsus määras ametisse maavanema, kohalikud inimesed aga jäeti sellest protsessist kõrvale. Teisisõnu määrati maavanemale järelevaataja, mitte kohaliku tegevuse koordinaatori roll. Kolmandaks on endisel süsteemil demokraatlike põhimõtetega pehmelt öeldes vähe ühist.

Mida siis teha? Kuidas alustada reorganiseerimist ja vältida seejuures suuri lisakulutusi? Praegu on maakondlikul tasandil ainus haldusorgan Ida-Virumaa omavalitsuste liit. Seal on koos asjatundlikud inimesed ning üleminekuperioodiks võiks see organ võtta enda peale kohaliku elu korraldamisel koordinaatori ja seadusandja rolli. Võim peab olema küll tsentraliseeritud, kuid normaalseks ei saa pidada olukorda, kus riik jaguneb kaheks ebavõrdseks osaks: Tallinnaks ja ülejäänud Eestiks.

Esimesi samme selles suunas saab astuda juba kohalikke võimuorganeid valides.