Väljarännet Ida-Virumaalt saab peatada

Pole saladus ega ime, et Eestis on viimase kümne aasta jooksul koguni 12 maakonnas elanikke rohkem välja kui sisse rännanud. Kõige suurem negatiivne riigisisene emigratsioon on statistikaameti andmetel olnud Ida-Virumaal, kust ära kolima on sundinud nii  tööpuudus kui muud asjaolud. 

Pole saladus ega ime, et Eestis on viimase kümne aasta jooksul koguni 12 maakonnas elanikke rohkem välja kui sisse rännanud. Kõige suurem negatiivne riigisisene emigratsioon on statistikaameti andmetel olnud Ida-Virumaal, kust ära kolima on sundinud nii  tööpuudus kui muud asjaolud. 

Et väljarändajad on enamjaolt noored, kasvab maakonna elanike  keskmine vanus ja väheneb tööealise elanikkonna osakaal. Samal ajal on suurenenud ülalpeetavate osakaal, iive on muutunud veelgi negatiivsemaks ja mitmetes omavalitsustes on vähenenud mõnedel aastatel ka tulumaksubaas, hoolimata keskmise brutopalga tõusust.

Seni kui maakohtade poliitikud ei loobu sisse toodud esinumbrite hääle võimendamisest ja keskendumisest valimiste tulemustele, jäävadki olulised regionaalarengut soodustavad sammud tegemata.

Ehkki valitsus on toetanud Ida-Virumaa ja teiste maakondade arengut (Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti arenguprogramm, kohendatud töökohtade loomise toetus jne), on minu arvates võimalik teha veel mitmeid olulisi asju, mis väljasurevaid maakondi atraktiivseteks elupaikadeks teeksid. Nimelt peaks riik investeerima uusarendustesse!

Nagu Põhjaranniku mõni aeg tagasi ilmunud uudisest selgub, ei ole Ida-Viru maakond paraku piisavalt usaldusväärne piirkond, kus pangad uute elamute arendajatele sobivatel tingimustel laenu annaksid. See tähendab, et investeeringuga kaasnev risk jääks suures osas arendajate kaela. Nad ei söanda aga seda võtta, kuna kortermajade ehitamine Ida-Virumaale ei tõota kasumit. Keskmine ruutmeetri hind on kümneid kordi pealinna omast väiksem ning korterite müümise tõenäosus on pealinnas samuti suurem.

Siinkohal saaks riik abikäe ulatada − nimelt võiks näiteks riigihangetega sõeluda välja ettevõtteid, mis seatud tingimustel oleksid huvitatud korterelamute rajamisest Ida-Virumaale. Sel puhul poleks tegemist riigi sekkumisega erasektori mängumaale, sest kortermajade rajamise valdkonnas see tegevus maakonnas põhimõtteliselt puudub.

Sotsid küll lubavad üürimajade ehitamist, kuid minu arvates tuleks minna kaugemale. Pikas perspektiivis oleks mõistlikum ehitada riigi toel ka korterelamuid, et inimesed peale Harjumaa ja Tartumaa ka teistesse maakondadesse elama jääksid. Korterite üürimine on muidugi soodne, ent töölepingu lõppedes ei jääks korter endisele elanikule. Töötajal oleks samas mõistlikum 5-8 aastaks laenu võtta, et näiteks töölepingu lõppedes ei kaotaks ta korterit ja igakuised maksed ei läheks kaotsi, nagu üürimise puhul see on. 

Oluline on seegi, et näiteks vanades "hruštšovkades" on kommunaalkulud uuselamute omadest ilmselgelt kõrgemad. Iga noorpere soov on loomulikult elada uues korteris, mille maksumus ei sunniks neid võtma laenu 20 või 30 aastaks.

Kui Ida-Virumaa omavalitsused oleksid noorperedest huvitatud, saaksid nad neid omalt poolt toetada kinnisvara soetamisel. Türi vald näiteks teeb seda. Kui riik müüks kortereid hinnaga, kuhu pole arvestatud kasumit, ja omavalitsus pakuks lisaks rahalist toetust, siis mõistlik valik noorperele oleks osta korter oma kodukohas, aga mitte siduda end 20 aasta pikkuse laenuga.

Iseäranis perifeersetes kohtades on tähtis, et noored pered ei peaks end pikaks ajaks laenudega seotuna tundma. Eesti on väike ja linnadevaheline liiklus tihe. Tänapäevases Eestis ei ole enam mingi uudis see, et inimene võib elada ja töötada sootuks erinevates linnades. Usun, et tulevikus on üha rohkem neid  inimesi, kes ostavad uue ja odava korteri Jõhvis või Paides, aga töötavad mõnes Tallinna või Tartu asutuses või ettevõttes.

Kui küsida, mis kasu see riigile toob, kui korterite müümisest kasumit ei teenita, siis siinkohal saab osutada paljudele aspektidele, tänu millele tehakse tõeline kannapööre regionaal- ning sotsiaalpoliitikas. Tallinna-kesksus väheneb, nagu ka inimeste väljaränne väiksematest kohtadest. Paraneb väikelinnade investeerimiskeskkond. Tänu tööjõulises eas elanikkonna kasvule tekib soodne pinnas töökohtade loomiseks ja väikeettevõtluse arendamiseks.

Võib-olla paraneks ka linnade ja valdade juhtimise kvaliteet, sest pädevate spetsialistide valik suureneb.  Niiviisi saaks regioonidesse meelitada ka noori õpetajaid ja arste, kellest on lausa karjuv puudus.

Pidev väljaränne on kaasa toonud näiteks Valgas sünnitusosakonna sulgemise. Kui väljaränne maakohtadest vaibuks, oleks riigi rahastatud teenuste osutamine õigustatud, sest ka nõudlus teenuste järele säiliks. Vastasel juhul jätkuks aga avalike teenuste koomaletõmbumine.

Regionaalpoliitika läbikukkumine ei ole aga pelgalt valitsuste süü. Ka omavalitsustel on selles arvestatav roll. Mind teeb murelikuks see, et paljud kohalikud poliitikud ei suuda analüüsida oma erakondade tegevust kriitilise pilguga, vaid nad alateadlikult või teadlikult täidavad üksnes parteiruupori osa, lootes tänu sellele teenida  kunagi riigikogu asendusliikme auhinna.

Seni kui maakohtade poliitikud ei loobu sisse toodud esinumbrite hääle võimendamisest ja keskendumisest valimiste tulemustele, jäävadki olulised regionaalarengut soodustavad sammud tegemata.

Tagasi üles