Aasta aega süüdistusega avalikkuse seina ääres

FOTO: ERR

Alles siis, kui eriteenistuse külm hingus puudutab su enda tuttavaid, mõistad paremini "Arbati laste" ajastu dilemmat: "Aga ta on ju aus inimene? Kuid ilmaasjata ju sinna ei veeta…"

Kes ei mäleta, siis aasta tagasi pidas kapo Jõhvis kinni korruptsioonikahtlustusega Niina Neglasoni, Sirli Tammiste ja Tiiu Sepa. Sündmus, mis vapustas Jõhvi kogukonda, raputas kohalikku poliitmaastikku ja šokeeris mind isiklikult. Oleks mul olnud vähimaidki kahtlusi Niina aususes, poleks ma kindlasti vastu võtnud tema kutset kandideerida samas valimisliidus. Minu paralleelklassis õppinud Sirli on kahtlemata üks heasüdamlikumaid inimesi, keda ma tunnen. Samast perekonnanimest hoolimata pole me Tiiu Sepaga sugulased, kuid valimisliidu koosolekutel jättis ta väga meeldiva mulje. Aga ilmaasjata ju sinna ei veeta…

Aasta on mööda läinud ja Neglasoni-Tammiste-Sepa korruptsioonijuhtum pole vähemalt avalikkuseni jõudva info alusel otsustades kuhugi edasi liikunud.

Muidugi pole praegu 1937. aasta ja tunnistan, et kaitsepolitseiameti kõrvutamine NKVDga on äärmiselt maitsetu. Ent müstiline ja lummav ilmeksimatuse oreool katab kõiki riikliku julgeoleku eest hoolitsevaid organisatsioone, ükskõik millisel maal või ajastul. Ainuüksi kapo poolt kinni pidamise fakti võetakse Eestis juba kui seina äärde panekut − mitte küll sõna otseses mõttes maha laskmiseks, vaid avalikule arvamusele lõhki kiskumiseks. Ilmus ju kinnipidamisele järgnenud päeval Postimehes karikatuur Jõhvi korruptantidest kui juba süüdi mõistetud kurjategijatest. Terve aasta pole Neglasoni poliitilisi samme kommenteerinud kirjutised unustanud mainida, et ta on kapo uurimise all.

Aasta on mööda läinud ja Neglasoni-Tammiste-Sepa korruptsioonijuhtum pole vähemalt avalikkuseni jõudva info alusel otsustades kuhugi edasi liikunud. Pole jõutud isegi süüdistuse esitamiseni. Asjaosalised ise on pooleli oleva uurimise kohaselt samuti vait. Ometi jättis Tallinnast kohale sõidutatud arreteerimisbrigaadi jõuline tegutsemine mulje, nagu oleks vahistatud eriti ohtlik ja salakaval maffia, mille kohe-kohe algaval suurprotsessil paljastatakse verd tarretavaid fakte, kuidas julm naiste kolmik juhtis raudsel käel tervet Jõhvit. Aga ei midagi.

Nii ei jää üle muud kui uurimisorganite passiivsusest omi mõttearendusi keerutada. Tundub, et kogu see korruptsiooniafäär taandub küsimuseni, kes kellega Jõhvis kohvi joob ja miks doktor Neglason volikogus Jõhvi tervisekeskuse küsimuse hääletusel ei taibanud end taandada. Kas need on tõesti riikliku julgeoleku taseme küsimused? Aga las kompetentsed organid teevad oma tööd edasi. Ma loodan, et seekord jõuab see ka konkreetse lõpuni − avaliku kohtuprotsessini.

Ütleme ausalt, et eelnevaid riigivõimude katseid Jõhvi tegelasi korruptsioonikuritegude eest vahele võtta ei saa pidada erilisteks töövõitudeks. Mitmel korral on kokkuleppemenetluse käigus inimesi küll süüdi mõistetud, kuid need juhtumid on tekitanud rohkem küsimusi kui andnud lahendusi.

Teatavasti hoiab kokkuleppemenetlus kokku hulga maksumaksja ja süüdistatavate raha, kuid paneb avalikkust vaid nõutusest õlgu kehitama: kas siis sel viisil süüteo omaks võtnu on tõesti hirmus riiklik kurjategija, kellele ei tohiks tänaval teregi öelda? Või on ta "natuke korruptant"? Või on ta ennast lihtsalt vanglast välja ostnud? Minu arvates on korruptsioon ühiskonnale sedavõrd ohtlik ja demokraatiale valulik kuritegu, et siin ei tohiks kiirlahendusi kasutada.

Veelgi hullemad on õhku jäänud kahtlused, et riik on kahtlusaluseid nii kaua väntsutanud, et inimestel on lihtsam kokkuleppele allkirja andes kogu jamast lahti saada. Kas sellisel juhul mätsivad õigusorganid kinni oma saamatust? Uurimisasutuste mundriau kaitsmine on demokraatiale sama ohtlik kui korruptsioon.

Seega jääme ootama kohtuprotsessi. Või mõnd muud avalikku seisukohavõttu kapo, prokuratuuri või kohtuorganite poolt. Sest kuidas muidu saavad kapoga kokku puutunud inimesed avalikkuse seina ääres seismisest priiks?

Tagasi üles