Tige aastavahetus ja muidu kurjad kuupäevad

Jüri Pino, ajakirjanik

FOTO: Erakogu

Nende ehk parteide ja valitsuste vääramatult tarkade ja ettenägelike otsustega näib olevat samamoodi. Kui keerata käima reform või maks või mis, siis tundub Neilegi, et aasta algus on selleks parim aeg.

Oli vist Klaus-Peter Wolf, üks saksa, täpsemalt läänesaksa kirjanik, kelle raamatu "Rock'n'roll ja ridamaja" noor isa mina omal aal ribadeks luges ning kes ilkus oma kolleegide üle järgmiselt. Et vahetult enne jõule tormavad kõik punased, roosad, vikerkaarekarva, kogu spekter tindiinimesed jõulude kommertslikkust, tagurlikkust, tühjust manama − et saadud mittetöise tulu eest osta kuusk ja jõulukinke.

Milles pole ju midagi halba, visaku käbi, kes ise poleks sama silmakirjalik hõlptulu saamise eesmärkidel.

Võrreldes on aga isegi vähe imelik, kuis pea keegi ei võta vaevaks kiruda aastavahetust. Täpsemalt aasta algust, neid esimesi päevi. Võimalik, et siis on nii raske olla, ettenägematult, et lihtsalt ei jaksa.

Aga tegelikult võiks. Ja üldse mitte sellepärast, et pea kõik teesklevad jõulude aegu hardust. Ning teevad siis teeskluse aastavahetusel nii tasa, et on tehtud. Enne 2. jaanuari ei ole mõtet liigutadagi. Siis aga ei taha liigutada ega midagi teada. Eriti kontoseisu ja pesemist ootavate nõude hulka. Lootes, et vähemalt mõned neist läksid ikka katki.

Vaid et kas Neid ehk pole tabanud sama tõbi, mis meid kõiki. Rohujuure tasandil väljendub see uusaastalubadustes ja -soovides. Et jätan midagi maha või, vastupidi, hakkan millegagi tõsiselt peale, aga muidugi alles 1. jaanuaril, sinnamaani võib vanaviisi. Või siis soovides uueks aastaks kellelegi midagi läbinisti imalat, aga ogarat: häh, niikuinii ei täitu.

Vaat, Nende ehk parteide ja valitsuste vääramatult tarkade ja ettenägelike otsustega näib olevat samamoodi. Kui keerata käima reform või maks või mis, siis tundub Neilegi, et aasta algus on selleks parim aeg. Uus aasta, uus elu, uued kombed, millal siis veel.

See pole mul mingi originaalne mõte. Hajevil mööda interneedust konnates satuti ühe loo peale. Häbi, häbi vaenulikke külgi külastada, aga see oli veel vene sait ka takkapihta. Kus siis meenutati õudset päeva 2. jaanuar 1992, kui Venemaal hinnad vabaks lasti. Teadagi süüdi purjus Jeltsin ja tema salakavalad, tegelikult Lääne teenistuses, nõuandjad.

Teate, see on neil seal terve žanr juba. Isegi rubriigid olemas: "Nõukogude Liit, mille me kaotasime". Ei väsi imestamast selle nostalgia järele, eriti kui ajavad inimesed, kes lihtsalt oma nooruse tõttu ei saa sealt suurt midagi mäletada. Usuvad vanaisade heietusi või mis. Kuidas kõik oli rahulik ja kindel ning tehastes toodetud kvaliteetsed traktorid tabasid polügoonidel kümnest lasust kümme. Ja kui leiba poodi ei toodud, võis ennast lohutada suurima arvu tuumarelvade olemasoluga. Aga siis hävisid hoiused ja hinnad lendasid lakke ning üldse oli kõik kohe halvasti.

Teisalt, ega lood sellest, kuidas Mart Laar omal ajal kutsus peninukid ja komantšid Eesti põllumajandust hävitama ning inimesi kodudest välja ajama, paremad ole.

See oli lihtsalt seletuskirja korras, miks nüüd, kui aasta juba käimas, ikka veel jaanuari alguse üle heietada. Võib-olla ka sellepärast, et on ju veel vana uus aasta olnud ja see juhtus üsna äsja. Aga igal juhul − just aasta algusest võib oodata igasugu muutusi meie igapäevases elus.

Vaadake või, mismoodi eelmisel aastal prantslaste seas kollased vestid äkki moodi läksid. Napilt enne jõule ja aastavahetust öeldi neile, et uuest aastast läheb kütus kallimaks ja, nagu seal maal vist kombeks, oligi mäsu lahti. Citoyen Macron oleks võinud õppida, kuidas siin maal näiteks suitsetamine ära keelati − keset suve, kui niikuinii keegi tubastesse einelaudadesse ei kipu. Harjuti tasapisi, ilma igasuguse kisata. Nojah, rahvuslik eripära. Aga teadjate väidetel jookseb põhiline mässupesa Pariis suveks tühjaks, lihtsalt pole rahvast, kes mässaks... Sügiseks tilkunuks tagasi ja võib-olla leppinuks vaikselt. Mine tea.

Igal juhul tuli uid peale, et aastavahetus on halvim aeg mingiteks muudatusteks, kui ei taheta pahameelt pudelist välja lasta. Inimesed on niigi närvis, sest sina pead olema harras, samas pidumeeleolus, sina pead ostma igasugu imelikke asju ja kinkima neid imelikele inimestele, osalema imelikel ettevõtmistel. Olles lõpuks tülpinud ja marutige.

Ja kui siis tulevad Nemad oma ideedega käskude-keeldude-maksude kaudu järjekordselt Uut Elu peale sundida...

Urr!

Tagasi üles