21. sajandi munitsipaalpoliitika pantvangid

Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Anna Markova

Ida-Virumaa linnade käekäik oleks juba ammu palju parem, kui seda ei kammitseks munitsipaalpoliitika, mis on suunatud mitte nende linnade arendamisele, vaid iga hinna eest võimu külge klammerdumisele kohalike klannide poolt.

Narvas ja Kohtla-Järvel on paarikümne aasta jooksul loodud täiuslikud võimupüramiidid. Neis on üksteisest sõltuvalt läbi põimunud kohalikud poliitika võtmefiguurid, valitud ärimehed ja linnaasutuste juhtivad töötajad. Viimastel aegadel käib samasuguse püramiidi kibe ehitamine ka maakonnakeskuses Jõhvis.

Põhimõte on lihtne. Võtmekohti munitsipaalasutustes saavad üldjuhul vaid need, kes on linnas valitsevale klannile täiesti kuulekad. Sel juhul sätitakse nii, et koolide, lasteaedade ja teiste linnaasutuste juhid osutuvad valituks volikogusse. Sekka ka kohalikust eelarvest sõltuvate spordiklubide, seltside ja MTÜde eestvedajaid. Volikogus asuvad nad üleliigseid küsimusi esitamata täitma kohalike kuningate tahet. Väliselt ongi kõik justkui demokraatlik. 

Võib vaid ette kujutada, kui palju suuri asju oleks Ida-Virumaal juba praeguseks tehtud, kui tema suuremate linnade valitsemine poleks ligemale paarkümmend aastat olnud klannipoliitika pantvangis.

Tugev mört, mis sellist püramiidi koos hoiab, on avalik raha ja munitsipaaltöökohad. Linnades, kus hea palgaga töökohtade valik on kasin, on linnasüsteemi kuulumine paljudele aktiivsetele inimestele väheseid võimalusi nii oma elu rahuldaval järjel hoidmiseks kui ka enese teostamiseks. See on omalaadne pantvangis olemine, kus loomulikult püssiga kedagi kinni ei hoita, ent põgeneda pole samuti suurt kuhugi. 

Kohtla-Järvelt pole naljalt võimalik isegi ära kolida, sest korterite keskmine ruutmeetri hind on 20 korda väiksem kui pealinnas ja 10 korda väiksem kui enamikus teistes maakonnakeskustes. Korterelamute renoveerimislaenu päringutele vastavad pangad otsekoheselt "ei". 

Aja jooksul hakkab toimima ka niinimetatud Stockholmi sündroom, kus pantvang ilmutab pantvangi võtjale poolehoidu ning veendub üha rohkem, et kohaliku elu kuningad teevad õiget asja. Jääb üle vaid seda mängu kaasa mängida ja mõelda, et elul polegi väga viga. Need mõned korrad, kui tuleb hääletada piinlike otsuste poolt, nagu näiteks linnajuhtide järsud palgatõusud, rahaeraldused kohalikele oligarhidele või kohaliku parteijuhi valimine linna aukodanikuks, ei võta ju tükki küljest. Küllap pudeneb midagi selles ahelas tänutäheks neile endilegi. 

Praegu, mil Narva volikogus võimul olev seltskond Jüri Ratase juhitavast erakonnast kollektiivselt välja astus, taunib Keskerakond sellist munitsipaalpoliitikat. Samas ei tohi unustada, et selline süsteem rajatigi Keskerakonna kaubamärgi all. Nüüd, kui Narva keskerakondlasi mõjutatakse töökoha säilimise nimel erakonnast välja astuma, on nad lihtsalt ühtäkki ise osutunud enda loodud masinavärgi ohvriks. 

Ent kui uuenevas Keskerakonnas on kätte jõudnud selginemishetk, et Narvas viljeldud valitsemisviisi koht on ajaloo prügikastis, siis miks lepitakse sama stiili jätkumisega omaenda parteikaaslaste poolt Kohtla-Järvel ja Jõhvis? Küllap on see pragmaatiline lähenemine, et kui ka nendes linnades käituda sama otsustavalt nagu suvel Narva volikogu liidri Aleksei Voronovi ja tema inimestega, siis võib oodata tagasilööke ka teistes nimetatud linnades. Küllap teavad seda ka nende linnade juhid ja see annab neile nahaalsust vaid juurde. 

Narvas nõudis Keskerakonna juhatus kaheksalt saadikult volikogust lahkumist korruptsioonikahtlustuse saamise järel. Jõhvis ei kergitata aga kulmugi selle peale, et seal on Keskerakond teinud võimuliidu seltskonnaga, mille liider on kurikuulus ärimees Nikolai Ossipenko, kelle firma on jõustunud kohtuotsuse põhjal teeninud kuritegelikust kokkumängust naaberlinna Kohtla-Järve juhtidega miljon eurot kriminaalset tulu. Peale selle on tema firmad toime pannud ka ulatuslikke maksupettusi. Miks siinkohal ei nõua Keskerakonna juhatus viivitamatut koalitsioonist lahkumist? 

Kõige nukram on seejuures, et kohalikes aktiivsetes inimestes tekitab selline jõhker munitsipaalpoliitika üha rohkem jõuetuse ja kibestumise tunnet. Ühelt poolt pälvib Ida-Virumaa üha enam positiivset tähelepanu ja palju nii kohalikke inimesi kui ka sõpru kaugemalt on täis tahtmist selle kandi jaoks aina rohkem ära teha. Ent kui need ettevõtmised, nagu näiteks äsjane Narva kultuuripealinnaks kandideerimise õnnetu lugu, põrkuvad vastu kohalikest klannihuvidest lähtuvat poliitikat, siis hakkab raugema ka entusiasm.

Sellel ei tohiks mingil juhul sündida lasta. Et nii ei läheks, vastutavad kõik suuremad Eesti erakonnad. Keskerakond selle eest, et ta ise on sellise lohe sünnitanud ja temaga vaid valikuliselt võitleb. Kõik teised aga seetõttu, et on tõsisemat huvi nende linnade vastu tundnud üldjuhul vaid mõned kuud enne valimisi. Politsei ja kohtud on võitnud Ida-Viru linnavalitsustes üksikuid korruptsioonilahinguid, kuid sellise valitsemissüsteemi põhimõtteline murdmine pole seni õnnestunud. 

Võib vaid ette kujutada, kui palju suuri asju oleks Ida-Virumaal juba praeguseks tehtud, kui tema suuremate linnade valitsemine poleks ligemale paarkümmend aastat olnud klannipoliitika pantvangis. Loodetavasti toimub sellest vabanemine kiiremini, kui kaob kohalike inimeste usk muutuste võimalikkusesse.