/nginx/o/2019/03/13/11864426t1h6cbb.jpg)
Viimasel ajal on minu arusaamist mööda olnud Jõhvis kaks põnevat teemat või suuremat ühiskondlikku huvi tekitanud küsimust, mis vajaks lahtirääkimist mitte ainult opositsiooni emotsionaalsest vaatenurgast, vaid rahulikult ja asjatundlikult. Siin proovin lihtkeeles lugejaga arutada eelarve ja umbusalduse teema üle.
Eelarve kui üks omavalitsuse tähtsamatest dokumentidest nõuab kahte lugemist ja loogika seisneb selles, et esimesel lugemisel tutvutakse eelarve eelnõuga ja teisel võetakse see vastu. Enne teist lugemist saab esitada muudatusettepanekuid. Esimene lugemine toimus detsembris. Seadus nõuab eelarve vastuvõtmist hiljemalt 1. aprilliks, kuid selle hilisem vastuvõtmine (mitte jaanuaris) tähendab ka seda, et eelarve alusel korraldatavate hangete ja hiljem tehtavate töödega võib mitte valmis jõuda, sest meie kliimas on kõige soodsam aeg nende tegemiseks suvi. Hangete korraldamise tähtajad on sõltuvalt mahust erineva pikkusega ja ei tasu unustada ka vaidlustamise võimalusi. Selle tõttu on eelarve vastuvõtmine esimesel võimalusel jaanuaris oluline.
Oli kohe mõistetav, et see "revolutsioon" on puhtpoliitiline, sest kahe päeva pärast, 3. märtsil olid riigikogu valimised ning vallavanem Martin Repinski kandideeris.
Arusaadav, et kõik peab olema korrektne. Jälgisin selle täpsust maksimaalsete võimaluste ja kehtestatud reeglite piirides. Opositsiooni eesmärk oli üle võimendada mõned ebatäpsused. Rahandusministeeriumist tulnud tähelepanekud näitasid, et eelarve on vastu võetud, kuid tähelepanu tuleb pöörata mõningatele asjaoludele, mille lahendamine tõstab protsessi selgust ja läbipaistvust. Siin keskendun kahele olulisemale tähelepanekule.
Esimene − Jõhvi vallas puudub eraldi eelarve vastuvõtmise kord, mis oleks pidanud olema volikogu poolt kehtestatud alates 2011. aastast ehk sellekohase seaduse jõustumisest. Kes on selles süüdi? Kas need, kes praegu on ca 7 kuud võimul olnud, või juba ca 7 aastat võimu juures olnud isikud? Kindlasti tegeleme asjakohase korra väljatöötamise ja vastuvõtmisega.
Teine − minule heidetakse ette, et volikogu oma otsusega ei määranud tähtaega, mis ajaks peavad olema esitatud muudatusettepanekud. Tõepoolest, valla põhimäärus ütleb, et määratakse tähtaeg muudatusettepanekute esitamiseks. Kuid põhimäärus ei ütle, kes teeb selleks ettepaneku, kas tähtaeg on lõplik, st kas pärast seda võib ikka esitada uusi muudatusettepanekuid ja kas volikogu arutab neid ettepanekuid volikogu istungil või ainult komisjonides, arvestades valitsuse seisukohti jne − küsitavusi palju!
Räägime siis ausalt ka senisest praktikast. Olen tutvunud volikogu kantseleis protokollidega ja ei leidnud, et varasematel aastatel oleks volikogu poolt selliste muudatusettepanekute tähtaja kehtestamise otsust vastu võetud! Mäletan, et kui arutasime 2018. aasta eelarvet, pöörasin, olles ise opositsioonis, sellele tähelepanu ja siis andis koalitsioon täiendava muudatusettepanekute esitamise tähtaja. Tegelikult oli tolleaegseid koalitsiooni liikmeid volikogu istungil ainult 10, aga eelarve vastuvõtmine nõuab 11 häält, kui võetakse laenu, mis tähendab, et tähtaja andmine oli tingitud sundolukorrast!
Minu eesmärk eelarve vastuvõtmisel oli, et volikogu ise arutaks läbi kõik muudatusettepanekud ning et oleks varutud vajaduse korral enne istungil otsustamist aega. See on kõige demokraatlikum ja maksimaalselt volikogu liikmete soove arvestav lähenemine. Kõik muudatusettepanekud olid volikogus läbi hääletatud ning enamuse toetust saanud muudatused vastu võetud. Küsin: kuidas veelgi demokraatlikumalt ja volikogu liikmete arvamusi arvestavamalt saaks seda otsustamist korraldada?
28. veebruaril esitas opositsioon 6 volikogu liikme allkirjaga umbusaldusavaldused volikogu esimehe ja vallavanema vastu. Oli kohe mõistetav, et see "revolutsioon" on puhtpoliitiline, sest kahe päeva pärast, 3. märtsil olid riigikogu valimised ning vallavanem Martin Repinski kandideeris. Samas on volikogu opositsioonis kolm liiget, kes samuti kandideerisid riigikokku. Sellega oli vaja tekitada negatiivne foon vallavanemale ja ühtlasi ka volikogu esimehele.
Ütlesin kohe, et kuna umbusalduse avaldamine on erakorraline protsess, siis selguse huvides kutsun kokku eestseisuse pärast volikogu istungit, et otsustada, millal seda volikogus arutame. Eestseisuse koosoleku tulemusena kutsusin volikogu istungi kokku teisipäeval, 5. märtsil kell 8.
Teisipäeval toimunud volikogu istung näitaski, et opositsioonil ei olnud umbusaldamiseks vajalikku 11 häält ning nemad proovisid seda istungit muuta "tsirkuseks" oma mittekohalolekuga. Jah, koalitsioon ka ei olnud kohal, sest ükski isik ei toetanud umbusaldust ja istungi päevakorras ei olnud teisi valla elu või arengut puudutavaid eelnõusid. Niina Neglason rääkis intervjuus, et tegemist on ajaga, kui inimesed töötavad, ja volikogu esimees lõi spetsiaalselt takistavad asjaolud. Ometi sügisel, kui opositsioonil oli lootus umbusalduse läbiviimiseks, olid kõik teisipäeval kell 8 kohal.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei näe ette kvoorumi nõuet volikogu istungi korraldamiseks. Lihtkeeles tähendab see seda, et kui kohal on kas või ainult volikogu esimees, siis istung toimub. Umbusalduse otsuse vastuvõtmiseks peab olema poolt volikogu koosseisu enamus, st meie tingimustes 11 volikogu liiget. Kui rääkida veel kord argumendist, et tegemist oli tööpäeva hommikuga, siis seadus kohustab tööandjat lubama volikogu liikme istungile ning ka tavapäraselt neljapäeval kell 16 algavad istungid toimuvad suuremale osale inimestest nende põhitööajal.
Hea lugeja, kahjuks jäävad nii lühikeses artiklis paljud asjaolud välja toomata. Palun mõtle ja kaalu ise ülaltoodud ja teiste artiklite ning ka sellele järgnevate arvamuslugude põhjal, mis toimub Jõhvi vallas.