Inkvisitsioon Jõhvis

Virve Osila: "Jõhvis toimuv meenutab kehva komöödiat, mis ei aja naerma, vaid rikub tuju."

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Normaalse elu võimalikkus Jõhvi kogukonnas kahaneb iga päevaga. Seda, mis toimub, on kõrvalseisjalgi kole kuulata; mida peavad siis veel tundma kohalikud elanikud.

Öeldakse, et rahvas väärib oma juhte. Väärika ajalooga Jõhvi rahvas ei vääri kohe kindlasti praegu ametis olevat vallavanemat! Kuidas tohib omavalitsusjuht öelda, et tema jätab/võtab ametisse ainult talle SOBIVAID? Oluline pole mitte hea töö, kogemused ega kompetents, tähtis on sobituda valla esimese mehe lipsuvärvi, pintsakulõike ja poliitilise meelsusega. Minule on uskumatu, et sellisele lapsesuisele silmaklappidega persoonile on usaldatud suure omavalitsuse juhtimine − vallarahval oleks viimane aeg tunnistada, et hoopis Martin Repinski ei sobi Jõhvile.

Stenbocki majas hoiab üks mees küünte ja hammastega ametitoolist kinni, tema väiksema kaliibriga erakonnakaaslane loob Ida-Viru maakonna keskmes mitte korda, vaid korratust. Nagu pea ees, nii saba järel.

Väärika ajalooga Jõhvi rahvas ei vääri kohe kindlasti praegu ametis olevat vallavanemat!

Vallasekretär Piia Lipu ja sotsiaalteenistuse juhi Sirli Tammiste üle parda heitmine oli minule paras ehmatus; nad olid oma ametis kompetentsed ja kohusetundlikud ning sellised spetsialistid ei kasva ju puu otsas.

Tõeline šokk tabas mind aga kevade esimesel päeval, kui kuulsin, et Jõhvi keskraamatukogu juhatajale surutakse samuti hundipass pihku. Igapäevaelus ma suur vägisõnalemb ei ole, aga see uudis pani mind vanduma. Pikalt ja vihaga! Pagana pihta, mis ometi toimub?!

Minule on raamatukogud alati olnud erilised paigad − neis peitub inimlik tarkus ja loomise pühadus. Ingrid Spitz SOBITUB Jõhvi raamatute varamusse nagu valatult − tema energia, hingerikkus ja seesmine sära on mind vaimustanud kõigi nende aastate jooksul, mil mul keskraamatukoguga kokkupuudet on olnud.

Ma ei tea midagi Martin Repinski kirjandus- või kultuurihuvist, aga isegi kui ta on laenutanud mõne raamatu või väisanud mõningaid üritusi, siis tegelikust raamatukogutööst, veel enam selle asutuse juhtimisest pole tal halli aimugi. Jõhvi keskkogu vedada on ju ka paarkümmend maakondlikku raamatukogu ning Ingridi hoolt ja oskusi vajatakse nii oma majas kui teisteski kogudes. Hiljuti kohtusin lugejatega Avinurmes; sealse raamatukogu personal kahetses väga, et neid pärast haldusreformi Jõgeva maakonda "pagendati". "Igatseme ikka Jõhvit ja oma Ingridit," tunnistasid nad.

Mida tunneb praegu Ingrid ise, kes ei teagi, miks ta hingega ja ülivõrdes hästi tehtud aastatepikkune töö äkki enam ei sobi? Või ongi viga tema liigses tubliduses? Mehele, kes läheb ajalukku kui lühima ametiajaga minister, ei pruugigi imponeerida need, kel pikk staaž ühel ametikohal ja suurepärased töötulemused. Ingridil, tema kolleegidel nii kohapeal kui üle Eesti, kogu kultuuriperel üldse on praegu kibe maitse suus ja seda ühe mehe sõgedusest kokku keeratud käki pärast, mida on võimatu leplikult läbi närida ja alla neelata.

Mina olen Repinskit silmast silma näinud üks ja ainus kord; siis, kui ta valimiseelsel keskerakondlikul tutvustamistuuril ennast presenteeris − ja ausalt öeldes mitte usaldusväärselt. Martin-poiss nimelt lubas siis Virumaa metsad korda teha ja Aasia turistidele külastuspileteid müüma hakata. Varsti pärast seda aga istutas ta ennast Jõhvi raatusemaja kõrgemale toolile ja metsade korrastamise asemel tegeleb praegu talle ebasobivate isikute ametist koristamisega. Metsa raiutakse, laastud lendavad, ütleb vanasõna. Ettevaatust, härra vallavanem, mõni terav laastuserv võib valusalt kriimustada!

Jõhvi tänavad on kehvas seisukorras, keskväljak käest lastud, kaubakeskuste ümbrused ohtlikud ja korratud − seal on segi autod ja jalakäijad; turg ei kannata mingit kriitikat ega vääri isegi turu nime. See on pilt, mis Jõhvi elanike ja külastajate pilkudele avaneb. Aga inetust välisilmest hullem on see, et maakonnakeskuse maine sulab nagu räämas lumi kevadpäikese all ja vulab porijoana rentslisse. Ning selle maine kahjustaja väljaselgitamiseks peab vallavanem peeglisse vaatama! Oma õnne sepistamine ei pea päädima soss-sepastumisega.

Jõhvis toimuv meenutab kehva komöödiat, mis ei aja naerma, vaid rikub tuju. Volikogu esimees korraldab koosoleku iseendale, vallavanem laristab rahva raha, tekitades vallavalitsusse oma jüngritele uusi ametikohti, ja samas vahetab tarku ametnikke välja, otsides ja nõudes mingeid ainult talle vajaminevaid muutusi.

Mina arvan, et üks põhjus Ingrid Spitzi kohalt kangutamiseks on see, et väga hästi töötavas raamatukogus nähakse head kohta enesereklaami tegemiseks − uuteks valimisteks tuleb valmistuda varakult ja Keskerakond vajab paremaid tulemusi. Õiglane riik mitte kõigile, vaid kõige õigematele!

Oscar Wilde on kirjutanud, et ambitsioon on ebaõnnestumise viimane pelgupaik. See tark mõttetera SOBIB nagu rusikas silmaauku tudeerimiseks ja eneseanalüüsiks nii Stenbocki majas kui Jõhvi raekojas.

Tagasi üles