JUHTKIRI: Rohkem kui aasta uurimist

Seadus.

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Eks selliseid asju ikka juhtub, et uurimisasutus alustab kellegi suhtes kriminaalmenetlust ning peab lõpuks tõdema, et selleks polnud mingit alust. 

Nii juhtus Jõhvi sotsiaalteenistuse endise juhi Sirli Tammistega, kelle tegevust uuris kaitsepolitsei aasta ja kolm kuud, kuni jõudis järeldusele, et midagi seadusevastast polegi olnud. Küllap on uurimisasutustel oma allikad ja meetodid, kuidas nad kellegi tegevuse kohta infot koguvad ja mil moel keegi nende vaatevälja satub. Ja on ka meetodid, kuidas mingeid menetlustoiminguid tehakse. 

Tammiste kodus tehti 9. jaanuaril põhjalik läbiotsimine, üksi alaealist last kasvatav ema viidi kongi ja hoiti seal millegipärast järgmise päevani, et siis talt ütlused võtta. 15 kuud võttis aega, et selgusele jõuda, et inimene pole milleski süüdi. Eriti sellistel puhkudel tekib küsimus, kas meie õigussüsteem on ikka euroopalik ja eelkõige inimlik, kui see lõppkokkuvõttes süütule inimesele nii palju kannatusi valmistab. Kuidas selline kadalipp hüvitatakse ja kas see üldse on võimalik?

Selge see, et korruptsioonikuritegude avastamine ongi keeruline ning nendega võitlemise prioriteediks seadmine on õige. Ent siin tuleb jällegi meenutada mitmete tunnustatud advokaatide varasemat seisukohta niinimetatud inkvisitsioonilise kriminaalmenetluse kohta, mis väidab, et riik surub kogu oma võimsa repressiivaparaadi nii jõuliselt inimesele peale ja teeb elu nii keeruliseks, et nõrgemad murduvad ja tunnistavad end süüdi juba poole uurimise ajal, soovides kokkuleppemenetlust.

See kriminaalasi pole aga kaugeltki lõppenud ja ootame põnevusega, kuidas see jätkub kahe ülejäänud kahtlustatava − Niina Neglasoni ja Tiiu Sepa suhtes. Me ei tea kõiki asjaolusid, kuid need, mis on jõudnud avalikkuse ette, panevad õlgu kehitama. Nagu oleme ka varem öelnud: kui tehtud töö eest ametlikult saadud palk, mille pealt on makstud riigimaksud, saab olla altkäemaks, siis see on midagi üsna uut meie õigusmaastikul.  

Tagasi üles