Mitte unes, vaid ilmsi

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ma näen und. Halba! Tahan väga üles ärgata, aga ei saa. No mitte kuidagi! Ja siis taipan: ma ju ei magagi. See, mida näen ja kuulen, polegi uni. See on päriselt.

Tegelikult poleks ma ka halvemas unenäos midagi sellist osanud ette kujutada, mis siin ja praegu minu armsal kodusel maal toimub. Ja täiesti ilmsi. Kõik mu senised usud, lootused, isegi väikesed unistused libisevad hääletult musta auku ja selle augu ümber põleb hõõguvalt eneseupituslik õelus, mida ei saa isegi pildile püüda, sest see on inimeste endi sees. Mu ilmsi nähtav uni koosneb fragmentidest, need on eraldi killukesed; kokkupanduna moodustub neist pusle ja see tundub olevat kohati räige ja tükati karikatuurne.

Vihkamine on oma olemuselt väga tugev ja väga tume tunne, mis vihkajaile endile mõjub rängemalt kui vihkamisobjektidele.

Isehakanud valitsuskoalitsioon pühitseb pokaalide kõlinal võitu − kokkulepe on sündinud ja kolmikliidu õnn koos sellega. Öeldakse, et see valitsus näib olevat eripalgeline ja vastuoluline. Tegelikult nad sobituvad omavahel kenasti, üksteist täiendades ja maailmavaateid üle kleepides. Juba oskavad nad kõik kasutada väljendeid, et kõik muud peale nende valetavad ja sildistavad. Nemad ise mitte! Abieluinimesed ju ikka muutuvad sarnasteks. Ega asi polegi niivõrd koosluses või komponentides, asi on maitses, st väärtustes ja väärikuses.

Mulle meenus Mihkel Raua robustsevõitu ütlus ühes "Kolmeraudses" (TV3), et Isamaa tundub olevat EKRE tagumendi teine kannikas. Leivalgi on kaks kannikat, aga kui pagarid on oskamatud, retsept pärit eelmise sajandi 30ndatest ja ahi ka valel temperatuuril, läheb untsu kogu tegu. Nii et juba esimest kannikat haugates võib maitse kehvaks osutuda ja päts koos tagumise kannikaga jääbki söömata. Keda siis laita sellise leiva eest? Retsepti, küpsetajat või neid, kes santi tegu ei takistanud?

Valimiste ajal lubas see praeguseks liitunud kuldne trio vaata et taevamannat, nüüd näidatakse trääsa: sähke! Ja kui sellega nõus ei olda, kärgatavat plahvatus. Mõnes olulises asjas aga lubadusi ei antudki; ütles ju isamaaline Priit Sibul enne valimisi ühes vestlussaates, et väärikat surma ei olegi olemas. Ja ei pakutagi surmahaigetele mingeid hospiitse ega palliatiivse ravi võimalusi. Eesti inimesed elagu, kuidas ise oskavad (pensionisamba asemel saab ju vabadussammast imetleda, sinna on nii ehituse kui remontidega kogutud mitu fonditäit), ja surgu, kus ja kuidas juhtub. Vääritult.

Peatsel siseministril on arvudega eriline suhe, tulevase rahandusministri papa ikkagi. (Ehkki poeg ise väidetavalt raamatupidamisest ja arvudest väga ei huvitugi. Palju siin nõustaja suudab abiks olla, on iseküsimus.) Aga isa teab täpselt, et 300 000 Eesti inimest vihkavad Reformierakonda. Millal tal küll oli aega neid kõiki ükshaaval kokku lugeda? Või korrutas oma erakonna pooldajad kolmega − kolm olevat ju kohtuseadus… Aga samas tahetakse kohtud reformida, küllap siis ka seadused. Ehk joonistub nõnda välja veel suurem vihkajate hulk? Kui korrutada näiteks viiega, noh!

Sõna "vihkamine" kasutatakse tänapäeval liiga kergel käel, eriti ühe erakonna liikmete seas. Vihkamine on oma olemuselt väga tugev ja väga tume tunne, mis vihkajaile endile mõjub rängemalt kui vihkamisobjektidele. Inimesed võivad vihastada, selge see. Aga lakkamatult vihata? See võtab inimeseks olemise jõu ära. Mina olen emotsionaalne inimene ja aeg-ajalt vihastan nii, et… Praegusel ajal tuleb seda pisut tihedamini ette ka.

Viimane kord vihastasin egotsentristist Martin Repinski peale nii, et silme ees läks mustaks. See oli siis, kui ta Jõhvis inkvisiitorit mängis ja puhta südametunnistusega musti tegusid tegi. Kuigi olen senini vihane, ei saa ma teda ometi vihata − ta lihtsalt pole väärt, et ma tema pärast ennast raiskaksin. Nüüd on Repinski koos esitroll Kaalepiga ühes võimuliidus ja riigi esinduskogus − sellised mehikesed mehitusid meie juhtideks ja õpetajateks! Nende valijad peaksid peegli ees seisma ja häbenema nii, et neil läheb silme ees punaseks!

Kõige masendavam on aga minule ja veel väga-väga paljudele praegu see, et senise intelligentse riigikogu esimehe kohal istub tõeline homofoob, kes (tema enda sõnade põhjal) mäletavat vestlusest Jevgeni Ossinovskiga ainult seda, et too kandis lillat pluusi! Kes ütles, et meie sotsid polegi päriselt sotsiaaldemokraadid; nood seisvat kõigi nõrkade ja abitute eest, meie omad hoolivad ainult geidest! Kes nimetas kolmikliidu sünni vastu protestimist poliitiliseks geiparaadiks!

Foobia tähendab hirmu; mina ise kardan kõrgust, ma ei suuda viienda korruse aknastki alla vaadata. Kardetakse paljusid asju, näiteks ämblikke. Arahnofoob ei söanda hämarasse või niiskesse ruumi siseneda, talle viirastuvad kõikjal ämblikud. Homofoobia alla kannatajale on lilla värvitoon ohumärk − kusagil laksutavad lõugu verejanulised geid ja lesbid … Ja kui veel kusagil on suurem seltskond loosungitega inimesi, kes ütlevad "Ei vihkamisele ja valedele!", siis on neil kindlasti hõlma all vikerkaarelipukesed ja homopropagandistlikud lendlehed, mille abil kõik heterod ümber "lõigatakse".

Foobiaid iseenesest on võimalik ravida. Härra riigikogu esimees võiks pöörduda mõne hüpnoositohtri poole − hirmudeta on tunduvalt kergem otsustushaamrit käes hoida. Aga kuni veel foobia kestab, peaksid riigikogu liikmed riietuse ja aksessuaaride juures lillaka värvitooni välistama − ühe hirmu ei tohi teised õhutada.

Seda lugu kirjutades lisandus veel paar fragmenti: 10. aprilli "Esimene stuudio" kanti üle riigikogu valgest saalist. Urmas Reinsalu ütles seal, et loodud valitsuses kestab sisemine koostöö, jätkub ühisosa otsimine ja demokraatia saab remonditud. (Ülbus ja upsakus pole just parimad tööriistad, nii tundub mulle isiklikult…) Jaak Madison teatas, et tema on mees, kes ei usalda mitte kedagi, lisades pärast pisukest pausi, et ei usalda pimesi … Jaanus Karilaiu arvates on värske koalitsioon tasakaalu otsiv − ilmselt on leidmisega raskusi, sest uus rahandusminister (EKRE) oli lubanud alkoholi odavaks muuta, aga majandusminister (Keskerakond) eitas seda kategooriliselt.

Eks töö jätkub sektsioonides. Aga tulevane siseminister oli sama päeva uudistesaates selleks ajaks juba andnud jõulise lubaduse, et tema (nemad) pole pehmo(d) ja ei kavatse pärismaalastuda!? Mõisnik teab, mis minister teeb: lipitsejad saavad värvilisi klaashelmeid ja lapikesi Petseri-tagusest tühermaast, aga vastalistele on vitsad soolvette juba likku pandud. Kogu selle jutu juures jäi minule üks asi uduseks: kas vanahärra Helme ise ikka tunneb end päriselt selle maa elanikuna või peab ta end kellekski teiseks, kuidagi paremaks?

Umbes nädal tagasi Narva-Tallinna seni kaherealisel magistraalil silkas üks hirmunud orav autorataste eest üle tee. Küllap on ka metsas mõni neist kolmesaja tuhandest Helme seeniori poolt kokkuloetust, kelle viha oravapartei vapiloomale üle kandus. Seepärast too nii hullunult põgeneski. Aga loomake pääses ju eluga, seega … Kes teab?

Et ülekohus ei seisa kotis, ütleb vanasõnagi, kusjuures ilma mingi dramaatikata.