Naiivsus ja teadmatus

Tänases Põhjarannikus ilmuv lugu räägib sellest, kuidas meie piirkonnas on kõiksugu kelmuste hulk jätkamas tõusuteed. Need on kuriteod, kus inimesed loovutavad vabatahtlikult oma vara või andmeid, jäädes uskuma, et see on neile kasulik või päästab lähedase täbarast olukorrast. Selginemine saabub sellistes juhtumistes paraku siis, kui inimene saab aru, et on petta saanud.

Narva piirkonnas on juba aastaid tegutsenud Leedu päritolu libapolitseinikud, kes räägivad pensionäridele, kuidas nende lähedane on põhjustanud avarii ning pahandustest pääsemiseks tuleb maksta raha. Sellest on räägitud avalikult pikka aega, ent kelmid leiavad ikka ja jälle naiivseid, kes pettuse õnge lähevad.

Nende vanurite puhul võib kergeusklikkust selgitada asjaoluga, et ilmselt ei ole nad hõlvatud siinsest meediaväljast, mistõttu on nad ka koduümbruses varitsevatest ohtudest vähem teadlikud.

Ent võiks ju küsida, kuidas satuvad petturite labasesse võrku internetikasutajad. Neile on ju ometi kogu maailm nähtav läbi globaalse arvutivõrgu. Paraku tuleb tunnistada, et tehnoloogiate arenguga käib kaasas ka kuritegelik maailm, kuid paljud inimesed ei oska seda karta. Kas nad annaksid tänaval 100 eurot juhuslikule inimesele, kes lubab neile mõne aja pärast vajaliku kauba tuua? Vaevalt. Sama iseenesestmõistetav nagu kodunt lahkudes ukse lukustamine või auto signalisatsiooni alla panemine peaks ju olema see, et internetis ei tehta varalisi tehinguid tundmatute inimestega, kui võimalused langeda pettuse ohvriks pole minimeeritud. Seda enam, et riskide maandamine on üsna lihtne.