Ei ole olemas andetuid noori

Heidi Paabort Foto: Erakogu

Olen nelja lapse ema ja olnud kaheksa aastat üks noorsootöö valdkonna eestkõnelejatest. Elan väikelinnas, kus on üksteisest hooliv kogukond ja kirega tegutsevad eestvedajad.

Ma ei saa väita, et kõik võimalused selles väikelinnas on olemas. Aga tean, et saan vajaduse korral neid võimalusi ise endale luua. Võib-olla tunnen nii seetõttu, et olen lapsest saadik elanud põhimõtte järgi, et kõik on võimalik, kui vaid ise tahad.

Samas on mul kodukohas palju tuttavaid, kes väidavad vastupidist: keegi midagi ei tee, siin ei ole seda ja teist, võimalused eneseteostuseks on olematud.

Positiivne eluhoiak ja oskus näha hallis taevas päikesekiiri algab kodust. Olen tänulik vanematele, kes lasid mul olla mina ise. Pärast kooli osalesin kümnetes huviringides. Tantsisin, laulsin, näitlesin ja tegin sporti. Iga tegevus, mille sain ise valida, andis mulle energiat ja õpetas vastutust. Samamoodi püüan kasvatada ka oma lapsi.

Ma ei ole oma vanematelt küsinud, kas nad toetasid minu tegevust seetõttu, et ma oleks hoitud, või seetõttu, et ma midagi uut õpiksin. Ühes olen aga kindel: kooli ja huvitegevuse kombineerimine aitab ennast leida ning mõista, kui suurepärased me oleme. Ei ole olemas andetuid noori. On noored, kellel ei ole veel olnud võimalust see anne üles leida.

Ühiskond muutub hirmuäratava kiirusega. Tänapäeva noorte ootused elule on hoopis teistsugused, kui olid meil näiteks 20 aastat tagasi. Noored kasvavad keskkonnas, kus Google on tõde, moes on mobiilsus ja enesepeegeldus sotsiaalmeedias.

Toimumas on noortekultuuri võidukäik. Noored jõuavad üha hiljem täiskasvanuikka ehk võtavad täisvastutuse oma elu eest. Kohamääratlus ei ole enam nii oluline, sest infotehnoloogia annab võimaluse end pidevalt "kohal tunda". Noored ei identifitseeri end enam ameti kaudu, vaid esikohal on huvialad ja omandatud kompetentsid. Seda kõike peab toetama ka tänapäeva huviharidus.

Eestis on huviharidus ja -tegevus üks Eesti pikema ajalooga noorsootöö tegevusvõimalusi. Huvitegevuse kaudu tagatakse inimestele kogemused, millel on pikaajaline positiivne mõju nende elule. Omavalitsused toetavad aastas seda peaaegu 100 miljoni euroga. Toetus läheb suures osas spordivaldkonnale. Järgnevad muusika, kunst ja tants ning siis näpuotsaga tehnikaringe.

Kahjuks ei ole kvaliteetse huvitegevuse kättesaadavus igal pool ühesugune. Sageli unustatakse, et noorte sihtgrupp saab kõige vähem otsustada oma eluolu üle. Nende valikud sõltuvad pere majanduslikust seisust, elukohast ja kogukonna toimispõhimõtetest, näiteks kohaliku omavalitsuse prioriteetidest. Seega noorte stardiplatvorm on erisugune.

Paljud lapsed ja noored elavad praegu olukorras, kus ei ole loodud raamistikku, osalemaks aktiivselt oma elu juhtimises ja suunamises.

Eesti avatud noortekeskuste ühendus (Eesti ANK) lähtub  tõdemusest, et iga noor on erisuguse teadmiste ja kogemuste pagasiga. Võrdselt kättesaadav ei tähenda alati, et tehtu on piisav. Kaasates 85 noortekeskust, püüame võimalikult laiahaardeliselt pakkuda noorte vajadustest lähtuvat tegevuskava.

Tulemusest − kas sinust saab disainer või muusik − on tähtsam protsess, milles noor tunneb end kaasatuna ja teab, et teda austatakse sellisena, nagu ta on. Kaasamine ei tähenda siin üksnes osalemist kellegi loodud programmis, vaid oma ideede pakkumist ja teostamist. Usun, et selline lähenemine on väärtuslik ka kogukonnale laiemalt.

Praegu on Eestis mitmeid üle-eestilisi institutsioone, mis on võtnud oma südameasjaks selliste toetusvõimaluste süsteemide tagamise või loomise. Näitena võib tuua Eesti lasterikaste perede liidu ja ühingu Saagu Valgus, kus patrooniks Siiri Sisask. Positiivseks uudiseks on lastekaitse liidu koostöö ERRiga, kus soovitakse "Jõulutunneli 2014" abiga toetada lapsi, kes vajavad lisatuge huvitegevuse saamiseks või jätkamiseks.

Käed rüpes ei istu ka riik. Haridus- ja teadusministeerium on veel lähikuudel esitamas valitsusele aruteluks huvitegevuse võimalike toetusmudelite kirjeldusi.

Nende mudelitega püüeldakse olukorra poole, kus arutelud noorte huvide toetamise üle jõuaksid nii kohalikul tasandil kui üle riigi noorte osaluse mõju parema mõistmise ja väärtustamiseni. Selle kaudu tõuseb noorsootöö väärtus lastevanemate ja otsustajate lauale, kui ühe olulise panustajana ühiskonnas lisaväärtuse loomisel.

Nii valdkonna eestkõneleja kui ka emana jään lootma, et vabariigi valitsus teab, kui oluline on huvitegevuse rahastamise kaudu noorte toetamine. Kuna võrdsete võimaluste pakkumine huvitegevuses ei lahenda automaatselt kõiki kitsaskohti, tuleb tähelepanu pöörata ka teistele noorte arengut pärssivatele takistustele.

Selleks annab hea aluse noorte olukorra tervikpildi teadmine ja märkamine. Märkamist saab suurepäraselt kinnitada noorsootöö võimaluste toetamise ja nimetamisega ka valimisplatvormide koostamisel.