:format(webp)/nginx/o/2017/07/18/6904677t1h14a4.jpg)
/nginx/o/2015/02/04/11994830t1h474d.jpg)
Mida rohkem raha, seda rohkem on rahulolematust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/04/11994830t1h474d.jpg)
Riik kulutab maksumaksja raha kultuurile järjest rohkem ja rohkem. Kulka summad on järjest suurenenud, ka majanduskriisi ajal. Valitsus valetab alati, statistika on alati poliitiline matemaatika. OECD materjale lugedes selgub, et Eestis kulutatakse avalikku raha kultuurile suhteliselt kõige rohkem - aga sinna kuuluvad maailma kõige rikkamad riigid.
Kultuurirahastamise määr ja rahulolematus sellega on võrdelises suhtes. Mida rohkem raha, seda rohkem rahulolematust. Kui ei kulutaks üldse, siis teemat ei eksisteerikski.
Minu jutt on üheselt poliitiline. Iga poliitik, kes kultuuri rahastamisega tegeleb, saeb oksa, millel ise istub. Kui mõni huvirühm ei suuda endale paremat positsiooni välja kaubelda, siis tulevad süüdistused isiklikes huvides.
Eesti ühiskond on leige kõigi usundite suhtes, välja arvatud usk riiki. Eestlane võiks olla rahul siis, kui riigiametnik tuleb õhtul tema koju, tõmbab teki peale ja paneb kommi suhu. Hommikul pakub tassi auravat kohvi. Seepärast eeldatakse, et ka kultuuri peab rahastama riik ja just nimelt riik. Eraettevõtluses kultuuriasjade ajamisel nähakse saatanat.
Kui riiklikku kultuuriasutust püüda ümber korraldada eraõiguslikuks asutuseks, hakkavad ajakirjanduses ilmuma südantlõhestavad kirjutised sellest, kuidas vajalik institutsioon hävitatakse. Aga kui see ümberkorraldamine on lõpuks läbi viidud ja asutuses audit tehtud, selgub, et aastaid on riigi raha kuritarvitatud. Ühes Eesti teatris ei ostnud juht isegi koerarihma oma raha eest.
Kehtib arusaam: mida suuremad on summad, seda keerukamad ja täpsemad peavad olema jagamise reeglid. Aga alati see ei kehti. Kui ülikeerukaks aetud reeglistik võimaldab kedagi süüdistada formaalsuste mittetäitmiseks, siis hakatakse seda kasutama isiklikes majanduslikes huvides.
Kui avalik-õiguslikud ülikoolid - kes üliõpilaste pärast veriselt konkureerivad - kultuurialasid õpetavad, eeldatakse, et saadud kraadi premeeritakse inimväärilist palka maksva tööga, soovitavalt riigiasutuses. Seega avaldab see survet luua riiklikke töökohti niigi üleküllastunud kultuuriturul.
Kas debatt kultuuriraha jagamise üle puudutab ühiskonna vajadust uute teoste järele või rahulolematust oma sissetulekute tasemega? Ilmselt ja alati viimast.
Rein Langi ettekandest "Kultuuri riiklikust rahastamisest" eile toimunud kultuurkapitali konverentsil "Kultuur on kallis".