Sõnumitooja tapmisel pole mõtet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Põhjarannik avaldas 23. jaanuaril artikli sellest, kuidas üks Kohtla-Järve pensionär võitis korteriühistut, mis oli ta väidetavate võlgade tõttu kohtusse kaevanud. Korteriomanik ei tunnistanud arveid, mida ühistu esitas talle sooja vee soojendamise ning sooja vee ringluse eest, leides, et need on alusetud.
Pärast seda hakkasid korteriühistutes paljud omanikud tõstatama analoogseid küsimusi ning meile tuli ja tuleb jätkuvalt vastukajasid ning arvamusi selle juhtumi kohta. Paljud neist on asjalikud ning selgitavad, ent on ka selliseid, kus leitakse, et probleemi on tekitanud ajakirjandus. Et kui Põhjarannik oleks selle kohtuloo maha vaikinud, poleks probleem avalikuks tulnud ja elu korteriühistutes kulgenuks rahulikult edasi.
Ent sõnumitooja vaikimine ei lahenda ju iseenesest probleemi. Teada on, et korteriühistutes pole lihtne majandada ning teha seda nii, et kõik rahul oleksid. On ka vana tõde, et paljudes ühistutes on niinimetatud mässajad, kes leiavad, et neile esitatavad arved on ebaõiglased ning ühistu juhtkonda käimapanevaks jõuks on kasuahnus.
Sellest kohtuloost võiks ühistud teha aga hoopis järeldusi tulevikuks. Ükskõik missuguseid valesüüdistusi või kahtlusi saab hajutada vaid faktide toel. Selleks aga peab kogu dokumentatsioon ja asjaajamine olema korrektne, läbipaistev ning küsimuste tekkimisel lihtsalt ja üheselt selgitatav. Loodame, et käsitletud juhtum aitab nii mõnelgi ühistul teha sellest järeldusi, hoidumaks ebameeldivatest ootamatustest tulevikus.