Rahaline ja seadusandlik toetus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Ida-Virumaa on viimase veerandsaja aasta jooksul kaotanud kümneid tuhandeid elanikke. Selle põhjuseks on olnud nii negatiivne iive kui ka rahvastiku väljavool. Selliste tendentside korral on selge, et kui elanikkond väheneb, jääb kasutut elamispinda üle. Selle tagajärjel kaotavad korterid oma väärtust, omanikud kaotavad sageli seetõttu nende vastu huvi ning kaovad, jättes tihti unarusse ka oma kohustused, mis on seotud kommunaalteenuste eest tasumisega.
Tegu on justkui lumepalliefektiga, kus ka kohtusse pöördumine ei aita, sest kui kohus otsustabki korteri omanikult võõrandada, pole sellel sageli niigi palju väärtust, et katta kohtukulusid. Pealegi on sellisest kohtumenetlusest vähe kasu ka ühistule, kui ta olematu nõudluse tõttu korterit müüa ei suuda. Kui maja jõuab aga tühjade korterite hulgalt kriitilise piirini, ei suuda ka ühistu enam majandada ning lahkuvad viimasedki elanikud.
Maja aga jääb risustama elukeskkonda ning edasi peab sellega tegelema omavalitsus.
On muidugi kiiduväärt, et riigi valitsus on probleemiga tegelema hakanud ning lubab linnadele-valdadele tondilosside lammutamiseks toetust. Kuid teisalt võiks toetada ka seadusandlikult, nagu tänases lehes ütleb Kiviõli linnapea Dmitri Dmitrijev. Sellised juhtumid, kus omanikud on oma kinnisvara laokile jätnud ning ise ammu mujale kolinud, aga pärast maja lammutamist tulnud hävitatud korteri eest kahjutasu nõudma, pole Ida-Virumaal kuigi haruldased.