/nginx/o/2015/02/19/11994884t1h4754.jpg)
Treeneritele mõeldud raha peab jõudma treeneriteni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/19/11994884t1h4754.jpg)
Noorsportlastega tegelevatele treeneritele riigi eraldatud rahaga Narvas tekkinud probleem on nii kõrvaltvaatajaile kui ka paljuski asja sees olijatele segane ja mitmetahuline. Samas on tekkinud olukord kätte näidanud Narva spordisüsteemi tugevad, aga ka nõrgad kohad. Lähiaeg peab selgitama, kas iga-aastasena planeeritud rohkem kui 200 000 euro suurune toetus Narva spordile suudetakse säilitada. Eelmisel aastal jõuti niikaugele, et riik leidis käesoleva aasta eelarvest raha, kompenseerimaks noortega tegelevate treenerite töötasu. Kuna raha on alati vähe, jõuti kompromissini, et 2015. aastast saavad raha treenerid alates viiendast tugevusastmest (kokku on Eestis kõige kõrgemad seitsmenda astme treenerid), kes teevad tööd etteantud mahus. Oma nõuded olid nii treeningurühmade suurusele kui ka treeningute arvule. Selleks, et raha taotleda, pidid spordiorganisatsioonid läbi tegema põhjaliku ja aeganõudva protsessi, kinnitades asjakohases andmebaasis nii treenerite treeningurühmad kui ka kooskõlastades spordiasutustega treeningute ajad. Nii käitusid ka mõlemad Narva spordikoolid, kus palgatõusu ootas poolsada treenerit. Kui kõik andmed kontrollitud ja kultuuriministri määrus allkirjastatud, selgus, et üle Eesti saab toetust rohkem kui 1000 treenerit kokku 3,51 miljoni euro ulatuses. Narva kahele spordikoolile tuli toetust kokku üle 200 000 euro, mis makstakse välja kvartali kaupa.
Linna seisukohast oli kõik näiliselt korrektne
Kus muutus asi Narva jaoks keeruliseks? Riigi nõue oli, et toetust saav organisatsioon peab treeneritele maksma palka nii palju, et riigi toetusele lisaks kaetakse organisatsiooni omavahenditest veel vähemalt sama palju, kui oli riigilt saadud. Ehk kui riik toetas organisatsiooni omalt poolt treeneri palgarahaga 200 euro ulatuses (igakuised riiklikud toetussummad jäid näiteks Narvas olenevalt treeneri koormusest 129 ja 389 euro vahele), siis spordiorganisatsioon pidi ka omalt poolt leidma treeneri palgale lisaks iga kuu vähemalt 200 eurot. Kuna Narva spordikoolides sai valdav enamik treeneritest varem n-ö uute nõuete kohast palka (ehk 2015. aastast nõutav 50% riigi + 50% omaosalust oli seni juba riigi toetagi täidetud), leidsid linnavõimud, et selle protsessi tulemusena vabanev raha viiakse spordist välja. Kõik oleks olnud JOKK ehk linn oli omapoolsed nõuded ikkagi riigi ees täitnud. Ka eesmärk vabaneva raha kasutamiseks oli näiliselt üllas. Kuna linna kõikidele allasutustele oli lubatud alates 1. märtsist palgatõusuks kümme protsenti, olnuks tänu riigi toetusele vabanev raha linnavõimudele tänuväärne lubaduse täitmise katteallikas. Samas tähendanuks see seda, et suurem osa spordi toetuseks eraldatavast riigi rahast oleks Narvas läinud spordi jaoks kaduma. Kurb tõehetk saabus palgatõusu oodanud treeneritele palgapäeval, sest raha saadi kätte endises mahus, kusjuures lisasegadust tekitas asjaolu, et raamatupidajad olid arvestuse ja aruandluse kergendamiseks kandnud palga treeneritele üle kahes osas. See tekitas treenerites paanika, nagu oleks nende nõusolekuta ja töölepingut muutmata neil palka kärbitud. Saadi aru, et osa rahast tuli palgana ja ülejäänu riigi toetusena. Mõistagi tekitas säärane olukord treenerites küsimusi, mis jõudsid ka linna piirest välja. Nii saabuski eelmisel nädalal Narva asja klaarima Eesti olümpiakomitee asepresident Toomas Tõnise, kes on spordikoolituse ja -teabe sihtasutuse juhatuse liige. Nimetatud sihtasutus on treenerite tööjõukulude kompenseerimisel kultuuriministeeriumi lepingupartner. Tõnise kaasas kohtumisele Ida-Virumaa spordiliidu kui sihtasutuse kohapealse partneri ja järelevalvet (kontrollimist vajavad nii töölepingute täitmine kui ka ette nähtud treeningute reaalne toimimine) läbi viiva organi esindajad. Kohtumisel treenerite, spordikooli esindajate ning linna finantsjuhtide ja linnapeaga oli Toomas Tõnisel kultuuriministri poolt edastada selge sõnum: kui linn spordile mõeldud raha sporti ei jäta, siis Narvale mõeldud väljamaksed alates teisest kvartalist lõpetatakse. Kontroll selle üle on lihtne: koolide eelarve peab eelmise aastaga võrreldes kasvama vähemalt riigi poolt ette nähtud toetuse piires. Linnavõimu esindajad võtsid märtsi alguseni aja järelemõtlemiseks.
Loodetavasti laheneb asi positiivselt
Loodetavasti laheneb see asi noortega tegelevatele spordiinimestele positiivselt ning spordikoolid saavad oma koolis viljeldavate alade arenguks lisaraha. Kuidas see raha treeneriteni jõuab, on spordikoolide direktorite otsustada, kuid selge on see, et treenerid peavad reaalselt tunnetama, et nende tööga välja teenitud riigi toetus jõuab nendeni. Ehk treenerid peavad saama kas suurema palga, rohkem võistlussõite või senisest paremad tingimused treeningute läbiviimiseks. On ju riigi eraldatud toetusest välja arvutatud personaalselt iga treeneri panus. Kui seni stipendiumidega nipitanud spordiorganisatsioonidele tuli riigi toetus paljuski maksude katteks, siis seni ausalt palka maksnud Narvale oleks riigi toetus hea süst spordi arendamiseks. Seda tuleb ära kasutada oskuslikult ning sportlase arenguks olulisima lüli, treeneri töö stimuleerimisega. Riik on oma strateegias näinud ette noortega tegelevate treenerite toetuse järkjärgulise kasvu eesmärgiga treeneri tööd väärtustada. Oleks kahetsusväärne, kui tagasilöögid juba toetuse algfaasis tekitaksid riigi ja omavalitsuse vahelisi konflikte. Selle tagajärjel oleks süsteemis kaotaja vaid nõrgem osapool ehk noortega tegelev treener. Ütlesid ju Narvas aset leidnud kohtumisel treenerid välja kartuse, et riigi ja omavalitsuse läbirääkimised ei tohi viia selleni, et Narvas küllaltki kindlatel alustel püsinud ja keerulised ajad läbi elanud spordikoolide süsteem, mille raames saab huvihariduse igal õppeaastal rohkem kui 2000 last, selle protsessi tagajärjel laguneb.