Rohkem riiki

Sellest on möödas kuus aastat, kui riigi sünnipäeva raskuskese oli esimest korda Ida-Virumaal: Jõhvis toimus presidendi vastuvõtt ning Narvas kaitseväe paraad. Siis kirjutasime Põhjaranniku juhtkirjas nii: "Aga ka siin, vabariigi idaäärel, kipume me tänavust riigi sünnipäevapidu võtma nii, justkui tuleks riik Tallinnast meile külla pidutsema ning küll me peaksime seetõttu õnnelikud olema, et saame selle kusagil meist eemal oleva riigi esindajatele süüa-juua ja magamisaset pakkuda. Ei Jõhvi ega Narva ole riigi restoran ega hotell, vaid selle riigi osa, kus aeg-ajalt toimub ka üleriigilisi üritusi."

Sellest ajast on palju vett merre ning idavirulasi Tallinna ja mujale voolanud. Selle aja jooksul oleme üha rohkem harjuma hakanud poliitikute retoorikaga, et Ida-Virumaale tuleb rohkem riiki tuua ning riik peab siin rohkem nähtaval olema. Sõna "regionaalpoliitika" pole ammu enam käibel. Sest selle mainimine tekitab piinlikkust, kuna sellest on kadunud sisu.

Aga ikkagi, missugune on see riik, mida poliitikud tahaksid siia rohkem tuua? Kas see on midagi enneolematult uut ja head, mis meie eluolule siin hoogu juurde annaks? Või on see justiitsministeeriumi vanglate osakonna Jõhvi kolimise sarnane mask, et varjata riikliku poliitika tegelikku palet?

Keegi võib ju arvata, et rohkem riiki Ida-Virumaal on hea siis, kui kolida siia mõne riigiasutuse osakonna filiaali rakuke. Arvame siiski, et rohkem riiki kohapeal on siis, kui meie lapsed saavad siinsetes koolides korraliku hariduse, kui riikliku lastetoetuse tõusu järel ei asu omavalitsused kohe lasteaia- ja ringitasusid märgatavalt tõstma, kui riik, kes siinsetelt tööstusettevõtetelt keskkonnamakse kogub, vähemalt poole sellest meie keskkonna hüvanguks tagasi annab. Meile pole tarvis riiklikku potjomkinlust, vaid päris riiki, sellist, mida saab ka hinnata ja hoida. Ja mille sünnipäeval siirast rõõmu tunda.