Viin on liiga odav

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Kuigi erakonnad räägivad oma programmides päris palju alkoholi kahjulikust mõjust, ei ole ükski neist pidanud vajalikuks tuua seda teemat oma põhiloosungite hulka. Puudub otsustavus teha kõige mõjusamat sammu: tõsta aktsiise niipalju, et alkohol poleks enam odavkaup nagu praegu.

Igasugused pehmemad võtted, mida on juba üle kümne aasta püütud rakendada, on laias laastus läbi kukkunud. Ametnikud on kulutanud tuhandeid töötunde erisugustes töörühmades ja komisjonides. Raha on luhvitatud sotsiaalkampaaniate peale. Tehtud on mitmesuguseid reklaami- ja müügipiiranguid. Aga enamik neist tegudest on osutunud pseudovõitluseks, mis pole oodatud tulemusi toonud.

Alkoholipoliitikat kirjeldavas rohelises raamatus on graafik, mis näitab, et 2012. aastal tarbiti Eestis puhast alkoholi ühe elaniku kohta 10,6 liitrit. See on rohkem kui kümme aastat tagasi.

Poliitikud on kulutanud tohutult aega vaidlustele selle üle, millistel lehekülgedel trükimeedias tohib alkoholireklaam olla ja millistel mitte; kas raadios võiks viinareklaamil lasta kõlada siis, kui kell üheksa õhtul on laste unejutt kõlanud, või peaks veel tund aega ootama; kas alkoholi müüv kauplus peaks asuma lasteasutuse uksest vähemalt 50 või 75 meetri kaugusel ja mitu ruutmeetrit müügipinda peaks olema poel, mis võib alkoholiga kaubelda. Ja nii edasi.

Kõigil neil kosmeetilistel sammudel on olnud alkoholi tarbimisele näiline mõju: midagi justkui tehakse. Et alates 2010. aastast on eestimaalaste sissekulistatud alkoholikogused taas kasvanud, näitab, et ka hommikune müügipiirang on üsna mõttetu. Kui inimene läheb enne kella kümmet poodi nädalavahetuse oste tegema ja selgub, et saunaõlut ei saagi, siis tullakse hiljem uuesti ning ostetakse igaks juhuks varuga rohkem. Võitjad on pigem alkoholi tootjad, importijad ja poed.

Ärilisest seisukohast huvitatud pooled on igasugustest piirangutest osavalt mööda hiilinud. Kuigi reklaamiseadus piirab justkui väga detailselt meediakanalites alkoholireklaami, ei jää laiad sihtgrupid seetõttu tabamata. Kui vaatasin viimastel nädalatel postkasti laekunud kaubanduskettide reklaamlehti, siis jäi mulje, et nende vahel on käimas Eesti meistrivõistlused, kes rahva vabariigi aastapäeva puhul kõige ägedamalt täis joodab.

Reklaamitakse kümneid marke, lehekülgede viisi, nii esi- kui tagakülgedel. Reklaamiseadusega trükimeediale kehtestatud alkoholireklaami piirang kaubanduskettide endi trükistele ei kehti.

Parim reklaamikoht on aga müügisaal. Üks poekett, kes rõhutab oma eestimaisust, ladus enne vabariigi sünnipäeva kassa ette suure torni viinapudelitest. Oleks siis veel kodumaine viin. Aga ei, siltidel hoopis kirjad, et tegu on Vene standardiga. Sama vodkapudel oli suurelt ka inimeste kodudesse saadetud reklaamlehe esiküljel. Tõsi, seda soovitati võtta mitte vabariigi aastapäeva, vaid vastlate puhul. See on teatavasti eelkõige laste rõõmupüha. Aga poes on ju ka see viin otse lutsukommide kõrval.

Ühel teisel, mitte-Eesti poeketil, hõlmasid alkohoholipakkumised neljaküljelisest reklaamlehest koguni poole. Paljudel pudelitel olid joomise ergutuseks sinimustvalged märgid juures.

Millist tulemust ootab seadusandja, sätestades, et alkoholireklaami juures peab olema märge, et alkohol võib kahjustada tervist? Seadust täidetakse − imeväike kiri on olemas −, kuid selle mõju on nullilähedane. Kui riik soovib sellise võttega alkoholi müüki piirata, siis võiks teha radikaalselt vastupidi. Pudelitele tuleks panna suur silt näiteks kirjaga "Kiirtee surnukuuri". Kordades väiksemalt tohiks olla märgitud, kas tegu on laua-, rahva- või peoviinaga. Sel, mis nimi märjukesel on, sisulist tähtsust ju pole, tegu on puhtalt turunduse küsimusega.

Kui poliitikud tõesti tahavad Eestis alkoholi tarbimist vähendada, siis kõige mõjusam vahend selleks on senisest märksa järsem aktsiisitõus. Väike, aga siiski edulugu on olemas tubakaga. Kümne aasta jooksul on sigaretipakk kallinenud ligikaudu kolm korda ja suitsetajate osakaal on hakanud vähenema. Konjunktuuriinstituut toob oma uuringus esile, et peamine põhjus, miks suitsetamisest loobuti või seda vähendati, oli selle kulukamaks muutumine. Muidugi on aktsiisitõus olnud väetis salaturule. Aga riigi võimuses on seda ohjeldada ja lõpptulemusena on positiivne trend siiski tekkinud.

Alkohol on sama aja jooksul kallinenud laias laastus vaid 50 protsenti. Ta on endiselt odavkaup. Nõukaajal sai keskmisest palgast osta 25 pooleliitrist viinapudelit, praegu 125. Alkoholi odavus tuleb ilmekalt välja ka suhtes teiste kaupadega. Näiteks ühe keskmise beebimähkmete paki eest saab kolm pudelit viina. Väiksel, 125grammisel imikutoidu purgil on kahe õlle hind. Need hinnasildid peegeldavad alasti tõde väärtustest.

Statistika põhjal toimus alkoholi tarbimise vähenemine masuaastatel. Rohelises raamatus järeldatakse, et sel oli väga otsene rahaline põhjus. Inimeste sissetulekud vähenesid ja alkohol muutus ostuvõime seisukohast suhteliselt kallimaks. Eriti mõjus see noortele.

Järsk aktsiisitõus ei ole täiuslik ja kõrvalmõjudeta imerohi, mis kogu ühiskonna hoobilt kaineks muudaks. Alkoholi tarbimise väljajuurimine ei olegi reaalne ega mõistlik. Suur võit oleks seegi, kui tarbimine näiteks veerandi võrra väheneks. Alkoholi hinda järsult kergitamata on sellist eesmärki väga raske püüda. Mõõdukale tarbijale ei tohiks olla mingi tõsiselt võetav kaotus, kui kord kuus tuleks pooleliitrise viina eest välja käia kuue euro asemel 12. Näiteks lasteaiamaksude tõstmisel on omavalitsused kapanud märksa uljama sammuga, see on tõusnud kordades.

Kavandatav kõigest 10protsendiline aktsiisitõus aastas ei muuda alkoholi raskemini kättesaadavaks. Kas leidub erakondi, kes julgeksid tulla välja otsekohese valimisloosungiga "Tõstame viina hinda kaks korda!"?