Inimene ja seadus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Põhjarannik
Artikli foto
Foto: Põhjarannik

Viimasel ajal püütakse tekitada muljet, nagu istuks Jõhvi vallavalitsuses kamp sulisid, kelle ainsaks eesmärgiks on soodustada seadusevastast tegevust − sealhulgas vabaajakompleksi ehitamist.

Ilmeksimatuid ei ole ning kõik teevad vigu, kes rohkemal, kes vähemal määral.

Toon näite lähiminevikust, kui eelmine vallavalitsus rikkus seadust (tahan uskuda, et mitte pahatahtlikult), kui esmalt lammutati vallamajatagused garaažid ja alles seejärel taotleti volikogult tööluba. Kui oleks järgitud täpselt seadust, siis pidanuks abivallanem need garaažid oma raha eest taastama ja alles seejärel küsima volikogult lammutusluba. Keegi 21st volikogu liikmest seda tol korral ei nõudud ning luba väljastati tagantjärele. Eksimine on inimlik.

Nii eksiti ka nüüd, kui vabaajakompleksile väljastati ehitusluba, kuigi projektil puudus keskkonnaameti kooskõlastus.

Miks kardavad inimesed midagi uut ja miks ollakse kõige vastu vaenulikult meelestatud?

Meenutan lühidalt 7 aasta tagust aega, kui analoogsele projektile tõmmati piltlikult öeldes vesi peale.

OÜ Energest soovis investeerida ja ehitada Jõhvi jäähalli, veekeskuse ja hotelli. Tookord nõuti konkursi korraldamist, kuhu − nagu võiski ette arvata − rohkem soovijaid ei olnud.

Lepingus nõuti veel seda, et kogu ehitusperioodiks peab arendaja deposiitarvel olema 2 miljonit krooni. Eks iga ettevõtja teab hästi, kui keeruline on ehitada ja samal ajal hoida arvel kasutamata märkimisväärselt suurt summat raha.

Tookordne ettevõtmine lõppes sellega, et Soomest pärit investor loobus raha paigutamisest Jõhvi, suunates investeeringu mujale.

Kõik oleks justkui korras, on ainult üks väike nüanss: Jõhvi jäi tollel korral ilma nii rahast kui ka heast objektist.

Nii lõppes esimene vaatus.

Nüüd on siis etenduse teine vaatus.

Jällegi on investorid, kes tahavad arendada meie oma valda, kuid projekti teostamine on investoritele muudetud kui tõkkejooksuks. Olen mõelnud, et kui see oleks minu projekt ja minu raha, siis ma ilmselt lõpetaksin siin igasuguse tegevuse ja viiksin oma raha sinna, kus seda osatakse rohkem hinnata.

Mida taotlevad need inimesed, kes projektile praegu vastutööd teevad? Kas nad soovivad jätkuvalt inetut tühermaad kontserdimaja kõrval või seda, et valla elanikud uisutavad Kohtla-Järvel, ostlevad Narvas, Rakveres, Tallinnas?

Ra Luhase ja Tanel Tuhali eskiisprojekt on kindlasti huvitav, kuid igal asjal on ka teine pool: keegi peab projekteeritud ja ehitatud objekti majandama.

Eks see on nii, et ka oma maja ehitades mõtleme läbi kõik detailid ja püüame ehitada sellise maja, mida on odavam üleval pidada.

Läbi korruste kulgevaid ja avarust tekitavaid klaasseinu oleks küll ilus vaadata, aga kellelgi tuleb küttearved maksta. Ka talvel oleme ratsionaalsed ja ehk nii mõnigi sooviks soojemat kodu, kuid kütame siiski mõõdukalt ja ikka neid ruume, kus ise viibime.

Nii tulebki teha valikuid: ehitis peaks hea välja nägema ja samas olema praktiline.

Lihtne on nõuda ja kritiseerida, kui tegemist on võõra rahakotiga, kui asi aga ennast puudutab, siis leitakse ikka õigustusi möönduste tegemiseks.

Võtame  näiteks meie oma Jõhvi spordihalli. Tookord otsustas vallavalitsus just sellise taskukohasema projekti kasuks ning  hoone sai valmis ehitatud. Kus on siis atraktiivus, omanäolisus? Oleks võinud ju ka huvitavama hoone teha, aga nõudmisi polnud võimalik kellelegi esitada, raha oli enda oma.

Paljud meist mäletavad veel nõukogude aega, kus kehtisid seadused, mida loomulikult tuli ka järgida, kuid inimesed oskasid ja tahtsid terasid sõkaldest eraldada. Alati leiti mingi väljapääs plaanide ellu viimiseks ja samas püüti seadusega mitte vastuollu minna...

Praegu oleme kaotanud inimlikkuse ning tundub, et esiplaanil on teisele ära tegemine.

Lugedes mõnda kohalikus ajalehes ilmunud artiklit, tundub kahjuks, et nii mõnelgi puudub empaatiatunne, end intelligentseks pidav inimene on tegelikkuses hoopis midagi muud. Olemas on ütlus: haridus ei näita alati haritust.

Loodan, et lõpuks see nõiajaht ühe ehituse ümber lõpeb ning järgmisel suvel saame kõik külastada uut multifunktsionaalset vabaajakeskust.

Käesolev kompleks oleks Jõhvile üheks suuremaks tööandjaks, sellesse hoonesse on planeeritud üle 300 töökoha.

Arvan, et elus tuleb alati edasi  minna, mida rohkem on takistusi, seda rohkem me karastume.

Jah, seadused on selleks, et neid täita, kuid ei saa muutuda  tähenärijaks.

Inimesele on antud oskus mõelda, mõelda ja teha kõik selleks, et elu paremaks, aga mitte halvemaks muuta.

Tagasi üles