Savisaare küsimus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Pärast seda, kui sel neljapäeval tuli teade Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare haigestumise ning selle kohta, et veteranpoliitik on kriitilises seisus Tartu ülikooli kliinikumis ja viidud kunstlikku koomasse, hakati avalikkuses kohe arutlema tema võimaliku mantlipärija üle.
Erinevalt tavainimestest on tipp-poliitikute tervisega kord juba nii, et privaatsusreeglid on siin teised, sest poliitikute tervis kuulub osaliselt ka rahvale. Ja Edgar Savisaar on kahtlemata Eesti poliitika viimase 27 aasta juhtfiguure.
Seda, kas Savisaare terviserike on ajutine ning võimaldab vanal ninasarvikul erakonna ja pealinna tüürimist jätkata, me ei tea. Kui ei, siis tekib küsimus, kes saab partei etteotsa. Siiani on Keskerakonda juhitud üsna autoritaarsel moel, mistõttu on olnud ka mitmeid pereheitmisi.
Ida-Virumaal on Keskerakond olnud valimistel traditsiooniliselt edukas eelkõige seetõttu, et on suutnud ära võluda venekeelse elanikkonna, nagu ka Tallinnas.
Kui nüüd räägitakse Keskerakonna võimalikust minekust koalitsiooni Reformierakonnaga, juhul kui Savisaar peaks taanduma (on ju Reformierakond kinnitanud, et nad ei lähe koalitsiooni just Savisaare juhitud keskparteiga), välistas Reformierakonna juht Taavi Rõivas selle ka pärast teateid Savisaare halvenenud tervise kohta, põhjendades seda ikka Ukraina temaatikaga.
Ent tuleb ka aru saada, et Reformierakonnal on Keskerakonda tarvis rohkem vaenlase kui sõbrana, et mobiliseerida oma valijaid. Näeme, et selline vastasseis tegi Kesk- ja Reformierakonnast ka nende valimiste kõige edukamad parteid. Ent kahe suurerakonna heitmine ühte valitsusse poleks hea ka Eesti demokraatia tervisele üldiselt. See võiks tähendada, et väiksematel erakondadel poleks järgmistel valimistel palju šansse parlamenti pääseda.