Pargikeskus ei tohiks saada tülikeskuseks

Foto: Matti Kämärä

Foto: Matti Kämärä

Jõhvis peaks aasta pärast otse kontserdimaja ja rajatava riigigümnaasiumi naabrusesse kerkima ligemale 58 000ruutmeetrine hiigelkeskus, kuhu kaupluste ja söögikohtade kõrval on plaanitud nii jäähall, ujula, veekeskus kui mitmesugused muud vaba aja veetmise kohad.

Mastaapide võrdluseks: napilt 12 000 elanikuga Jõhvi valda tehakse keskust, mis on pindala poolest võrreldav Tallinna Rocca Al Mare keskusega. Tähtis on muidugi lisada, et Jõhvist 20 kilomeetri raadiuses elab veel 60 000 inimest.

Ligemale 36 miljonit eurot maksma mineva pargikeskuse ehitamine on Jõhvi jaoks suur ja tähtis ettevõtmine. Sellise sisuga hoone rajamine tugevdab maakonnakeskust palju kõvemini kui enamik regionaal-poliitilisi meetmeid. Kaupade järele ei pea enam kaugele sõitma, sportimisvõimalused muutuvad mitmekesisemaks, elu erksamaks ja sisukamaks. Kui inimestel tööd jätkub, ei ole põhjust kusagile kolida. Juurde tulevad ka uued argumendid, millega meelitada nii uusi elanikke kui turiste.

See kõik on positiivne pool. Halb on, et selle keskuse rajamine on ajanud omavahel põhjalikult tülli suure hulga inimesi, kes senini on Jõhvi elu edendamist ühiselt vedanud.  Usaldusest pole alles raasugi. Õhus on õelust, sappi, kadedust ja kõikvõimalikke vandenõusid. Ühed üritavad keskuse rajamisele nii palju karisid ette laduda kui võimalik, teised maksavad kätte ametikohtadelt tõrjumisega, kaebuste kirjutamisega politseile ja kõiksuguse muu vaimse mürgise tegevusega.

Jõhvi pargikeskuse rajamine on kui õpikunäide selle kohta, kuidas õnnestub üks vajalik ja oluline ettevõtmine ära lörtsida sellega, kui asju ei aeta läbipaistvalt.

Kuigi keskust rajatakse ärimees Allan Männi eestvedamisel peamiselt erakapitaliga, on selles ka Jõhvi valla osalus. Samuti on volikogu otsusega võetud vallale kohustus osta ujula ja jäähalli aegu aastas vähemalt 150 000 euro eest. Tegu on taasiseseisvumisaja kõige suurema uusehitisega Jõhvis, mis kujundab suuresti linnailmet järgnevateks aastakümneteks.

Kõik need on veenvad argumendid, miks sellise keskuse rajamise protsess peaks alates esimestest planeeringut puudutavatest otsustest kuni lindi läbilõikamiseni käima niivõrd avatult kui vähegi võimalik. Arendajate endi huvides peaks olema tegutseda vaid avatud kaartidega ja pidada antud lubadustest kinni.

Paraku mindi ettevõtmise libeda kulgemise kindlustamiseks teist teed, mis nüüd kipub enda vastu pöörduma. Mänd pidas oluliseks saada tugevat mõju kohaliku võimu üle. Ta osales aktiivselt viimastel kohalikel valimistel, toetas priskelt eeldatavaid võitjaid, pääses ka ise volikogusse ja sai seal majanduskomisjoni juhiks.

Kui pargikeskuse arendamisel tekkisid erimeelsused, siis ei räägitud neid avalikult selgeks, vaid lahendati jõupositsioonilt või kavalusega. Vallas toimus võimupööre, mille järel asus majandusküsimustega tegeleva abivallavanema ametisse Märt Marits, kes on aastaid olnud Männil erisuguste kinnisvaraarenduste projektijuht ja tegelenud varem ka pargikeskuse ettevalmistustöödega. Isegi kui peletada peast kõikvõimalikud kiuslikud mõtted, kelle huvides selline kaadrimanööver toimus, jääb sellest ikkagi väga kehv mulje, mida avaliku võimu puhul ei tohiks lasta tekkida.

Kui niivõrd olulise objekti puhul peeti vajalikuks arhitektuurikonkursi korraldamist, siis see tehtigi ära. Asjatundjate komisjon valis võitjaks väga põneva fassaadilahendusega töö nimega "Parkuur". Mänd kinnitas avalikkusele, et see projekt lähebki töösse. Ent nüüd, mil on algamas ehitus, on vallavalitsusse jõudnud joonised, mille nimeks sobiks paremini "Pargi kuur". Võidutöö on kõrvale jäetud ja käiku on minemas hoopis konkursil auväärse viienda ehk viimase koha saanud projekt, millele arendaja väitel püütakse lisada ka võidutöö mõningaid elemente.

Selge see, et esteetilistele tahtmistele paneb sageli päitsed pähe lihtne aritmeetika. Kaubanduskeskused või jäähallid on arhitektuuriteosed vähestes paikades, sedagi enamasti vaid jõukamates suurlinnades. Kui projekteerimise ja ehitamise eelarved lähevad kunsti nimel teatud piiridest üle, siis jääb pahatihti kogu ettevõtmine soiku. Seetõttu oleks ka Jõhvil ilmselt ebareaalne loota, et siia tehakse keskus, mis hakkaks noppima rahvusvahelisi auhindu.

Seda peakski arendaja ausalt ja avameelselt selgitama ning koos vallavalitsusega avalikkuse ees otsima kõige mõistlikumat kompromissi soovide ja võimaluste vahel. Kui varem on välja lubatud üks lahendus, aga seda ei ole võimalik kasutada, siis tuleb seda tunnistada ja vabandust paluda. Vastasel korral oleks tegu piinliku vassimise jätkumisega, mis ei sobi ei ärimehele ega ammugi volikogu liikmele.

Vallavõimudel eesotsas vallavanem Aivar Survaga on oluline näidata selgroogu ning seista selle eest, et valmiks sellise lahendusega hoone, millel on olemas kogukonna laiem toetus. Sellisel juhul ei jää ka muljet, et vallavõimud tantsivad arendajate seatud viiside järgi.

Märt Marits on kuhjunud pingete tagajärjel vallavalitsusest lahkunud. Võimalik, et ka Allan Männil oleks mõistlik end volikogust taandada. See võimaldaks tuua Jõhvi tagasi kodurahu ning neil meestel keskenduda täielikult keskuse rajamisele. Siis jääb ehk nende oponentidel vähemaks himu neile kaikaid kodaraisse loopida.

Ei tasu unustada, et just Mänd ja mitte keegi teine on see ettevõtja, kes on võtnud enda õlule väga julge ja suure riski. Nii tema kui Ida-Viru huvides oleks, et see ettevõtmine õnnestuks. Selleks on vaja aga mõlemal poolel jahutada oma tuliseid meeli ja mõelda, mida siis tegelikult tahetakse.