Väiksem palk toob naistele väiksema pensioni
7. mai 2015, 19:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
21. aprillil oli Eestis tulipunktis meie karjuvalt suur sooline palgalõhe ja seda juba viiendat aastat järjest. Ka Euroopa Liidus tähistati tänavu viiendat korda võrdse palga päeva, aga seda juba kaks kuud tagasi − aprilli asemel veebruaris.
Võrdse palga päev näitab lisatööpäevade arvu, mis naistel tuleks sel aastal teha, et saada meeste eelmise aasta sissetulekutega võrdne palk. Võrdse palga päeva kaudu saame teada, kui palju tuleb naistel rohkem tööd teha, et teenida sama palju kui mehed ühe aasta jooksul. Seega rügab Eesti naine keskmiselt 111 päeva lisaks, et välja teenida Eesti mehe aastapalk.
Praegu on Euroopa Liidus sooline palgalõhe 16 protsenti, mis näitab naiste ja meeste tunnipalkade erinevust majanduses tervikuna. See number ei kätke erinevusi naiste ja meeste hariduses, töökogemuses, tööaja kestuses ega ka töökohtades. Kui Euroopa Komisjoni analüüs arvestaks ka nende teguritega, oleks võimalik seletada umbes poolt palgalõhe suurusest. Selgitamata soolise palgalõhe üks põhjus on seega naiste diskrimineerimine tööturul.
Mõni võib ju elutargalt öelda, et mis siin ikka halada. Eksisteeris 102 aastat tagasi ju seesama probleem, kui Eesti esimesi naisõiguslasi Marie Reisik kirjutas, et "naised võiksid üles astuda igasuguse tööjõu koorimise, selle eest maksetava tasu väiksuse, igasuguse majanduslise surve vastu". Nii et mitte midagi uut siin päikese all! Iseasi on, kas me saja aasta möödudes lepimegi ebaõigluse kui paratamatusega.
Käesoleva aastatuhande alguses oli sooline palgalõhe Eestis 22 protsenti ja valitses lootus, et lõhe väheneb. Praegu on see paraku 30 protsenti. Ka selle aasta värsked numbrid kriipsutavad alla kurba tõika: naiste ja meeste palgaerinevus Eestis on jätkuvalt Euroopa Liidu sügavaim, ületades Euroopa Liidu keskmise peaaegu kaks korda!
Töötasust tuleb rääkida sügavuti. Kehvem töötasu tähendab otsemaid ka nigelamaid hüvitisi. Teisisõnu toob kolmandiku võrra madalam palk endaga kaasa väiksemad hüvitised. Näiteks oli kaks aastat tagasi ühe päeva keskmine hooldushüvitis last põetaval mehel 20 eurot, naisel seevastu 11 eurot päevas!
Statistikaameti andmetel maksis töötukassa 2012. aastal töötuskindlustushüvitist naistele keskmiselt 245 eurot, meestele aga 330 eurot kuus. Vahe on peaaegu 100 eurot! Kui võrrelda meestele ja naistele määratud riiklikku vanaduspensioni, siis siin olulisi erinevusi pole, küll aga laiutab suur vahe teise pensionisamba väljamaksetes. Meestel on see keskmiselt 30 protsenti suurem kui naistel. Kas me tõesti tahame, et tulevane pensionär oleks vana vaene naine!?! Samas on meie naised meestest haritumad − sellega paistab Eesti terves maailmas silma.
Vaadates soolisele palgalõhele otsa kõige avarama pilguga, on Eesti ühiskonda sisse kodeeritud ebavõrdsus naiste ja meeste arenguvõimalustes. Naiste potentsiaal on majanduses selgelt alakasutatud. Otse öeldes: naiste võimekust alaarendatakse süstemaatiliselt. Seega on tegu ilmselgelt terve ühiskonna probleemiga, mis puudutab meid kõiki.
Kui 1957. aastal kehtestati Rooma lepinguga põhimõte "võrdse töö eest võrdne palk", siis oli Euroopa kogu maailmale soolise võrdõiguslikkuse osas suureks eeskujuks. Paraku on palgaerinevused väga visad kaduma.
Euroopa Komisjoni soolise võrdõiguslikkuse strateegia ei välista tugevamaid õiguslikke meetmeid palkade läbipaistvuse, sanktsioonide ning meeste ja naiste palgaerinevuse regulaarse aruandluse osas. Selle viimasega on asunud tegelema ka Eesti valitsus. Sotsiaaldemokraadist sotsiaalkaitseministri Helmen Küti eestvõttel töötati välja ülimalt asjakohane määrus soopõhiste andmete kogumisest töökohtadel. Loodan kogu hingest, et uus sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna jätkab samas vaimus ja et hakkab laekuma statistikat, mis on heaks aluseks soolise palgalõhe vähendamisel.
Suureks sammuks edasi võib pidada ka aprilli algul ametisse asunud valitsuse poolt koalitsioonileppesse kirjutatud põhimõtet "anda palgalõhe vähendamiseks tööinspektsioonile volitused järelevalve tegemiseks naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest tööandja poolt makstavate palkade ja hüvitiste üle".
Nüüd on astuda vaid see viimane samm: head põhimõtted peavad saama ellu rakendatud. Seda peavad tegema valitsus, tööandjad ja ametiühingud käsikäes. Aga tegelikult kogu ühiskond. Me ju ei soovi, et sooline palgalõhe kasvab üle sooliseks pensionilõheks? Kas Eesti naine on Euroopa naisest vähem väärt?