Ekrestume
24. mai 2015, 15:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas tõesti läheb nii, et populistide võimuletulekut vältides saavad lamepopulistlikud loosungid osaks poliitilisest peavoolust?
Läksime eelmisel nädalal Kalle Muuliga Raadio KUKU otse eetris vaidlema pagulaste vastuvõtmise üle. Kalle leidis, et küsimus pole üldse selles, mitu pagulast Eesti vastu võtma nõustub − ohtu Eesti püsimisele, sellisena nagu me teda armastame, nende numbrite juures ei ole. 326 või 3260 põgenikku ei tee Eestist Rotterdami. Asi on hoopis selles, et juba kas või kümmekonna teise nahavärvi ja võõra kultuuritaustaga sisserändaja lubamine Eestisse annaks äsja riigikokku jõudnud EKRE-le aastateks poliitilist laskemoona.
Ilmselgelt ei ole Kalle Muuli ainus, kes asju nii näeb. Piisab, kui lugeda erakondade ametlikke reaktsioone Euroopa Komisjoni ettepanekule pagulaste ümberpaigutamise kvootide kohta. Kaugele on näha soov paigutada end kultuuriliselt tundlikus, märgilises küsimuses ohutule positsioonile, õigemini positsioonile, kus avaliku arvamuse enamus oletatavalt juba ees on. Sest muidu saab EKRE jälle ühe teema, sarnaselt kooseluseadusega, kus segamatult populismivahus märatseda ja "rumalate hääli korjata".
Või vaatame Isamaa ja Res Publica Liidu esimeheks kandideeriva Margus Tsahkna nädala eest ilmunud kirjutist Postimehes. "Praegu mõtleme endale välja vana Euroopa haigusi ja diagnoose, nagu sallimatus, ebatolerantsus, isegi rassism, ise veel haiged olemata. Milleks? Selleks et sarnaneda ning osaleda koos suuremate vendadega ühistel sanatooriumi ravikuuridel? Euroopa Komisjon on tõstatanud üleeuroopaliste pagulaskvootide teema. Eestil peab selles küsimuses olema väga selge positsioon, mis lähtub eespool sõnastatud rahvusriigi põhimõttest. Me oleme eriline, ühe miljoni elanikuga liikmesriik. Kvoodi-Euroopa meile ei sobi. Euroopa sulatusahjus ei suuda me hoida neid väärtusi, mis tagaks meie rahvuse säilimise."
Siin on nii soovi ära arvata esimehe valimiseks kokku tuleva suurkogu meelsust kui nende teemade märgistamist, mida muidu kardetakse nii-öelda radikaalide pärusmaaks muutuvat.
Kuhu see meid pikemas vaates viib?
Kardan, et see viib meie vanade erakondade või vähemalt neist mõne hiiliva ekrestumiseni. Selle asemel et julgelt oma liikmeid, toetajaid ja valijaid juhtida suunas, mis teeniks Eesti suuri eesmärke, üritatakse olemasolevate või oletatavate populistide sarnaseks muutuda.
Oleks küll kole, kui EKRE-l oleks järgmises riigikogus 25 või 40 või lausa 51 kohta, nagu nad ise tahavad, aga võrdselt kole oleks ka see, kui juba praeguses riigikogu koosseisus saaksid EKRE positsioonid pisut klanitumal kujul teiste erakondade abiga peavooluks.
Ei kujuta ette, mis oleks Eestist saanud, kui Mart Laari juhitud Isamaa ja Siim Kallase juhitud Reformierakond oleksid üheksakümnendatel oma vaateid seadnud tollaste populistide, nagu Koonderakonna, Maaliidu, Maarahva Erakonna, Keskerakonna või Rahvaliidu rajumate loosungite järgi. Kindlasti oli majandusliku suletuse pooldajatel, eurovastastel ja plaanimajanduse fännidel tollal Eestis laialdane ja siiras avalik toetus. Ometi jätsid Laar ja Kallas need hääled rahulikult üles korjamata ja nüüdseks on tollane populism ununenud ning loetletud erakonnad − peale ühe − kõik kadunud.
Pagulaste puhul on ju Eesti pikaajalisi huve teenivad valikud väga lihtsad.
Esiteks peab meil olema kindlus, et kui Venemaal või mujal idapiiri taga mingi suur jama juhtub (jumal hoidku selle eest), siis ei tule meil üksi kümnete tuhandete põgenikega toime tulla. Ehk tegelikult on üleeuroopaline kokkulepe pagulaste puhul vastutuse jagamiseks meile väga vajalik. Teiseks on vaja, et julgeolekuolukorra halvenemisel (hoidku jumal ka selle eest) tunneksid kõik meie NATO partnerid, et nad on Eestile võlgu mõned ebamugavad, aga kiired otsused.
Kolmandaks on Eestile väga vaja tarku, ettevõtlikke ja edasipüüdlikke inimesi. Neid on siin lihtsalt liiga vähe. Oleks hea, kui me suudaksime krambist üle saada ja tegutseda oskuslikult nii, et just sellised immigrandid siia saabuksid. Tulevad nad siis ülikoolide sellekohaste programmide kaudu, mingist sobivast piirkonnast pärit pagulastena või mingit sorti kutsete alustel, see on tehniline küsimus. Praegu on aga nii, et isegi rohkem kui 10 aastat pärast Euroopa Liiduga liitumist on iga rootslase või prantslase Eestisse ümberasumine ikka suuremat sorti uudis.