Immigrandid: ajaloolised hirmud ja reaalpoliitika

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Euroopa Komisjoni pakutud immigratsioonikvoot ehk 326 pagulast − viimased teated kõnelevad ka suuremast hulgast − Eestile on tekitanud siin nii tulise debati, et säärast ei mäletagi pärast kooseluseaduse üle toimunut. Ja nagu kooseluseaduse puhul, on ka nüüd kired lõkkama löönud, halle toone peaaegu et ei ole.

Immigratsioonikvoodid on küsimus, millesse on põimunud nii väärtused, kalk reaal- ja sisepoliitika kui ka ajaloolised hirmud. Mis nendest teguritest jääb domineerima, on tõeliselt raske küsimus, kuid juba praeguseks on selge, et arvestada tuleb kõigiga.

Euroopa põhiväärtusi on aukartus iga inimelu ees. See on põhjus, miks Euroopa riigid on keelustanud surmanuhtluse. See tähendab ka, et iga inimest tuleb hädas aidata, sõltumata tema rassist, usulisest kuuluvusest või soost.

Euroopa Liit sümboliseerib kogukonda, kus kõigil on seaduse ees ühesugused õigused. Kui kuulutada, et mõni inimene on oma sünnipäralt parem kui keegi teine, tähendakski see Euroopa väärtustega vastuollu minemist. Sestap kuulub pagulaste/põgenike aitamine olemuslikult Euroopa põhiväärtuste hulka − abistamisest keeldumine võib viia sama tulemuseni ka Euroopa sees. Kui kõik hakkaksid tekki enda poole kiskuma, jõuaksime sõjaeelsesse olukorda. See Eestile hästi ei lõpe.

Kui aga Eesti vaatab probleemi reaal- ja sisepoliitiliselt, siis aktsendid muutuvad. Kalk reaalpoliitika ütleb meile üsna banaalselt, et kui tahame, et meid aidataks, peame ka meie teisi aitama. Kui tahta, et Euroopa Liidu lõunapoolsed (loe: immigrante massidena vastu võtvad) riigid meid Venemaa küsimuses mõistaksid, tuleb ka neid mõista. Muidu istume me tõesti nagu kult rukkis ja pahandame, miks mingi ELi riik soovib Venemaaga mingeid eridiile teha.

Meie tahteavaldus pole veel sadade immigrantide vastuvõtmine, vaid kas või uurimine, mida meie saaksime lõunapoolsete riikide heaks ära teha. Euroopa Komisjoni kava ei tähenda ka praegu veel, et nood hüpoteetilised 326 pagulast siia jõuaksid, sest komisjoni ettepaneku peavad heaks kiitma liikmesriigid, kaasa arvatud Eesti. Võib vahest peaaegu täiesti kindlalt öelda, et kvoodid ei jää komisjoni pakutud tasemele, aga milliseks täpselt, see sõltub konkreetselt diplomaatiast.

Välispoliitikas ei saa kõiki asju ajada avalikult, ehkki demokraatlikud ühiskonnad on kindlasti välispoliitikas avalikustatuse taset kergitanud. Kuid ikkagi jääb olukordi, kus sõlmküsimusi tuleb lahendada kiiresti ja rahva arvamust küsimata.

Diplomaatias ei saa kõiki otsuseid panna rahvahääletusele. Kuid on hea tava, et välispoliitiliselt olulisi otsuseid langetaval või lepinguid sõlmival valitsusel on rahva usaldus. Siis on ka valitsusel pärastpoole lihtsam sõlmitud lepinguid selgitada. Vähem kui kolm kuud pärast valimisi on aga Eestis asjalood nii, et summaarselt on valitsuserakondade toetus 40 ja opositsioonil 52 protsenti. Päevselge, et mis tahes otsuseid valitsus soovib teha, põrkub ta rahva umbusuga. Immigrantidega on samasugused lood: valitsust lihtsalt ei usuta.

Teisest küljest tundub, et mõni soovibki valitsuserakondade nõrkust ja immigratsiooniteema tundlikkust ära kasutada oma poliitiliste punktide skoorimiseks. Igasugune katse käivitada konstruktiivset arutelu põrkub kohe süüdistustega "tolerantsidiktatuuris", "liberastias" või kas või rahva arvamuse eiramises. Kust te teate, mida rahvas arvab? Võidakse ju öelda, et kui näiteks 1987. ja 1988. aastal poleks fosforiidi kaevandamise plaanile otsustavalt vastu seistud, siis oleks Virumaa praeguseks pahupidi. Sestap tasuks justkui seista immigrantidele vastu ka praegu, ilma et üldse midagi arutataks.

2015. aasta pole siiski see aeg, mis üle veerandsaja aasta tagasi. Eesti otsustab ikka ise oma immigrantide üle, kuid on arusaadav, et ajaloolised hirmud mängivad siin suurt rolli. Kontrollimatu immigratsioon Eestisse pärast sõda tekitas olukorra, kus eesti keele ja kultuuri vähemusse jäämine oma maal muutus reaalseks väljavaateks. Nii tunduvadki komisjoni pakutud kvoodid väga mehaanilised, kus ei arvestata liikmesriikide ajalooliste eripäradega.

Mehaanilised paistavad kvoodid ka sellepärast, et pagulased peaksid igas liikmesriigis tegemist tegema erisuguste lõimumiskavade ja traditsioonidega. Ka eri keeltega. Suhteliselt lahtiseks jääb ka küsimus, kuidas pagulased näiteks Eestisse jääksid, kui enamikus Euroopa Liidus kehtib Schengeni viisaruum ja dokumente piiril ei kontrollita. Kui kujutada potentsiaalset pagulast Euroopasse suundumas, on tal tunduvalt lihtsam minna näiteks Prantsusmaale, Itaaliasse, Ühendkuningriiki, Hollandisse või Saksamaale, kus ees on tavaliselt rahvus- või usukaaslased ja nii mõnelgi korral keelt ei pea õppima põhjusel, et seda kas juba räägitakse või pole oma kogukonnas lihtsalt asukohamaa keele õppimine vajalik.

Kui Eesti otsustab pagulasi vastu võtta, tuleb algusest peale saata signaal, et siin kehtivad Eesti seadused. See näide pole muidugi meeldivate killast, aga kui kaks islamisti üritasid hiljuti terroriseerida prohvet Muhamedi karikatuuride näitust Texases, lasti nad maha paarikümne sekundiga. Eestis kehtib sõnavabadus ja vägivallatsemist ei tolereerita, see peaks olema kohe selge. Ka need on Euroopa väärtused.

Kokkuvõtteks: immigrantide teema toob meelde valusad ajaloolised hirmud. Ühest küljest meenutame mitte just väga hea meelega kontrollimatut immigratsiooni pärast sõda, teisest küljest aga meenub 1939. aasta, mil Eesti jäi üksi ega leidnud enam liitlasi. Ning mõistagi on need sündmused ka omavahel seotud: kui me oleksime suutnud 1939.-1940. aastal oma iseseisvuse säilitada, poleks siia toodud ka massiliselt immigrante.

Leida kompromiss välispoliitiliselt mitte üksi jäämise ja massilise immigratsiooni vahel − see näikse olevat Eesti põhiküsimus.

Erkki Bahovski on Diplomaatia peatoimetaja.