/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)
/nginx/o/2015/06/08/11995338t1h7858.jpg)
Kui keegi näeb välja kui topis, kas ta siis ongi topis?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/06/08/11995338t1h7858.jpg)
Valitud poliitikute peitumine erakonna kommunikatsioonimasina taha toob kaasa ajakirjanduse tähelepanu teisejärgulistele ja poliitika tõsiseltvõetavust vähendavatele teemadele.
Uudisteagentuuri BNS juhil ei ole oma kabinetti. See on pikaajaline traditsioon, mida jagavad paljud suuremad uudistega tegelevad väljaanded. Muu hulgas annab see juhile vahetu pildi ajakirjanike igapäevastest tegemistest, rõõmudest ja muredest.
Iga päev kuulen seega, kuidas toimetajad arutavad, milliste taktikaliste nippide ja trikkidega mingilt allikalt, enamasti poliitikult, oma igati põhjendatud küsimustele vastuseid saaks. Üks ajakirjanduse aluspõhimõtteid on, et uudiseid ei mõelda välja ja kui kellestki olulises plaanis juttu tuleb, siis talle antakse sõna või küsitakse selgitusi. Teisisõnu: ilma inimestelt küsimusi küsimata ja vastuseid saamata ei ole võimalik vähegi kvaliteetset ajakirjandust teha. Aga kõik ei taha ajakirjanikega rääkida.
On elualasid ja teemasid, kus tegutsedes ei peagi ajakirjanikele kunagi midagi ütlema. Eraelu, millega pole ise tuldud avalikkuse ette eputama, märkimisväärne osa ärist, tervis, harrastused jne. Samas on hulk valdkondi, kus peaaegu kõik on avalik ja kesksetel tegelastel on õigupoolest kohustus vastata ajakirjanike küsimustele. Eelkõige on selliseks valdkonnaks poliitika, mis on olemuselt avalik asi, põhineb avalikul usaldusel ning otsustab avaliku raha kasutamise üle.
Paarkümmend aastat tagasi kerkis tihti süüdistusi ajakirjanike liiga lähedastes suhetes uue põlvkonna poliitikutega. Enamasti olid need alusetud ja kunstlikud ning lähtusid süüdistaja enda rikutusest, aga tõsi oli see, et ajakirjanike ja poliitikute omavaheline suhtlemine oli praegusega võrreldes palju vähem formaalne ja vahendatud.
Nüüdseks on poliitika ja poliitiline kommunikatsioon saanud Eestis täisprofessionaalseteks tegevusteks. Juhuslikkus ja improvisatsioon, üksiku isiku kaal on pinda kaotanud, vahendatus ja planeeritus on kasvanud.
Kui endine poliitik ja praegune poliitilise kommunikatsiooni nõustaja Ott Lumi neli aastat tagasi väga vaimukalt ja tabavalt viis Eesti poliitiku põhitüüpi ära kirjeldas, siis tõi ta iga tüübi või arenguastme olulise tunnusena ära ka suhte meediasse.
Esimese astme poliitikule võib "meediasse sattumine /…/ olla pigem risk kui võimalus, sest meedia on karm peegeldus reaalsusest, mida on targem ehk isegi mitte peegeldada lasta". Teise astme poliitik korjab oma hääled kokku oskusliku võrkturunduse kaudu ja seetõttu pole meedial tema silmis suurt tähtsust: "Kipub avalikkust pigem pelgama." Kolmanda astme poliitik on meedia tähtsuse endale avastanud, kuid kuna püsivat tööd avalikkusega ta teha ei taha või ei oska, siis "kukuvad tal asjad veidralt välja". Seda tüüpi poliitikut iseloomustab ka see, et ta kasutab ajalehe veergudele jõudmiseks sageli oma isikliku elu sündmusi.
Neljas ja viies tüüp ehk iseseisvad, ajakirjandusega suhtlemist tähtsustavad ning meedia toimemehhanisme mõistvad poliitikud, olid juba tollal haruldased.
Praegu on neid mõnes erakonnas ainult üks-kaks. Peaministri partei juhatuse liikmetest enamikule võibki helistama ja kirjutama jääda. Kui ei ole erakonna jutupunkte ja korraldust käes, siis jääb ajakirjanik vastuseta. Puhas ei ole sellisest manipuleerimisest loomulikult ükski erakond. Jääb toimetajate otsuseks, kuidas edasi minna: kas avaldada uudis, kus üks osapool pole tegelikult sõna saanud? Kas kirjutada lugu peamiselt anonüümsete allikate põhjal? Või olla korrektne ja oodata? Aga kui selle peale just mängitaksegi?
Avalikkuse jaoks väljendub probleem selles, et valijad ei pruugi paljude riigikogu liikmete tegelike, vahendamata ja tuunimata seisukohtade, vaadete, tegevuste ja pädevuste kohta piisavat teadmist kunagi saada. Fotod seltskonnaürituselt − olemas. Sotsiaalmeedia moosipostitused − olemas. Pressiteadetesse vormistatud ümmargused laused − olemas. Aga vastused ootamatutele või ebamugavatele küsimustele? "Saatke küsimused palun kirjalikult!"
Nii tekib ajakirjanikel kiusatus tegelda kõige lihtsamate teemadega, mis on kolmandate allikate kaudu kontrollitavad. Kuluhüvitised, puhkused, puudumised, reisid, palk, avalikud libastumised.
Võimalik, et valija saab vale mulje inimesest, kes teeb tegelikult hoolsalt tööd. Aga võib-olla ei saa ka, sest tegemist ongi erakonna tagatoa kuulekate topistega, kel oma mõtted, vaated ja algatused puuduvad?