/nginx/o/2015/06/09/11995346t1h5af2.jpg)
Häda keskkonnamõjude pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/06/09/11995346t1h5af2.jpg)
Põlevkivitööstuse keskkonnamõjud on jätkuvalt päevakorras, võime tõdeda hiljuti üllitatud riigikontrolli aruande põhjal.
Idavirulastena peaksime selle üle ainult head meelt tundma, sest arutelu keskkonnaküsimuste üle aitab hoida meie maakonda elamisväärsena. Paraku jääb riigikontrolli aruandes silma mõningane ebatäpsus terminite kasutuses. Nii näiteks käsitletakse aruandes keskkonnamõju keskkonnaseisundi muutusena.
Pealtnäha süütule terminoloogilisele segadusele tähelepanu juhtimine võib tunduda liigse tähenärimisena, kui sel segadusel ei oleks kaugeleulatuvaid tagajärgi. Küsimus on ju tegelikult selles, kas mõistame keskkonnamõju kui ümbritseva keskkonna mõju inimese heaolule (eelkõige tervisele) või käsitleme seda inimtegevuse mõjuna keskkonnale.
Esimesel juhul on tagatud keskkonnamõju algne mõte, millest tulekski lähtuda keskkonnamõjude hindamise praktikas. Teisel juhul on aga oht, et keskkonnakaitseliste tegevuste fookus nihkub negatiivsetelt keskkonnamõjudelt üha enam keskkonnaseisundi parandamisele kui omaette eesmärgile, samas kui meie arusaam keskkonnaseisundi ja keskkonnamõjude vahelistest seostest ähmastub. Selle tagajärjel kulutame niigi nappe rahalisi vahendeid tegevustele, mis küll mõne näitaja puhul võivad parandada keskkonnaseisundit, kuid keskkonnamõjude puhul mingit olulist leevendust kaasa ei too.
Võtame näiteks aherainemäe Kukrusel, mis on liigitatud A-kategooria kaevandusjäätmehoidlaks ehk siis inimese tervisele potentsiaalselt ohtlikuks jäätmehoidlaks. Kuna Kukruse mäe sees toimub põlevkivijääkide iseeneslik utteprotsess, on seal mõõdetud õhus saasteainete kontsentratsioone, mis mitmeid kordi ületavad lubatud piirnorme.
Seega tundub olevat justkui õigustatud kümnete miljonite eurode kulutamine keskkonnaseisundi parandamise eesmärgil ning Kukruse mäe kui õhusaasteallika likvideerimine. Ent lähtudes korrektsest keskkonnamõjude määratlusest, julgen arvata, et miljonite eurode kulutamine Kukrusel ei too kaasa märkimisväärset leevendust õhusaaste mõjude puhul. Seda sel lihtsal põhjusel, et juba mõnikümmend meetrit uttegaasi emissioonikohtadest eemal ei ületa saasteainete kontsentratsioonid norme, sest saasteainete heitkogused on tegelikult väikesed. Seetõttu ei ole ka lähiümbruse elanikkonnal kokkupuudet ohtlikult kõrgete õhusaaste kontsentratsioonidega.
Just sellistest kaalutlustest lähtudes jätsid meie head naabrid rootslased oma ajaloolise põlevkivitööstuspiirkonna ainsa poolkoksimäe vaikselt edasi tossama ning keskendusid hoopis mäejalamilt immitsevate vete puhastamisele. Kuna veereostus põhjustas lähedal asuva jõe elustiku hävimise, siis oli saastunud vee puhastamine tõhus tegevus negatiivse keskkonnamõju leevendamiseks, samas kui mäes toimuvate protsesside kustutamine oleks läinud ebaproportsionaalselt kalliks maksma, võrreldes saavutatava efektiga.
Milliseid negatiivseid keskkonnamõjusid me suutsime likvideerida, kui parandasime keskkonnaseisundit Kohtla-Järve poolkoksiladestusala sulgedes, see alles tuleb meil välja selgitada. Igatahes saastunud veed voolavad kraavides jätkuvalt Purtse jõe suunas.
Meie põlevkivitööstus saab peagi saja-aastaseks. See on piisavalt pikk aeg, mille jooksul võimalikud inimeste tervist ohustavad tegurid saaksid selgelt ilmneda. Mullu novembris Jõhvis toimunud põlevkivikonverentsil tutvustatud Ida-Virumaa elanikkonna tervise uuringu tulemused ei näidanud märkimisväärset erinevust võrreldes muu Eestiga. Võiksime ju siit järeldada, et põlevkivitööstusele kehtestatud normid toimivad.
Seetõttu tundub riigikontrolli aruandes väljendatud seisukoht põlevkivitööstuse jäätmete suurest keskkonnamõjust pigem emotsionaalse hüüatusena kui argumenteeritult esitatud väitena. Sellistel puhkudel tahaks alati küsida, millistest keskkonnamõjudest on jutt. Kas ohus on elanike elu ja tervis? Kas kaovad loodus- ja kultuuriväärtused? Kui nii, siis rääkigemgi neist, aga mitte abstraktsetest keskkonnamõjudest.
Oleks kahetsusväärne, kui riigikontrolli aruande valguses kulutaksime jätkuvalt ressursse kaltsiumkarbonaadi, meie pinnases ühe levinuma keemilise ühendi [ehk Eesti rahvuskivi − paekivi] keskkonnamõjudega tegelemiseks.