Pandora laegast ei tasu avada
/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
16. juuni 2015, 23:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Migratsioonipump töötab Vahemerel täistuuridel ja see ei ilmuta vaibumise märki. Aina uued paadid Aafrika põhjarannikult alustavad ohtlikku teekonda Euroopasse. Brüssel ei näi olukorra tõsiduse pärast muretsevat, me peame olema solidaarsed ja ühiselt aitama. Kehtestame pagulaste majutamiseks kvoodid ja limiidid nagu nõukogude ajal, jagame varjupaiga taotlejad liikmesriikide vahel sõbralikult ära. Poliitiliselt tehtud!
Kümme aastat tagasi ütlesid esimesed julged välja karmi tõe: varsti koputavad meie uksele tõmmu nahavärviga kodanikud, kes kõnelevad teist keelt. Nad hakkavad tööle koristajate, pakikandjate, ettekandjate ja bussijuhtidena. Toona naerdi sellest rääkijad välja. Nüüd seisame tõega silmitsi. Esimesed tulijad on kohal ja jalg on ukse vahele saadud. Paadipõgenikud on Pandora laegas. Vahemere riigid ja Saksamaa ning Prantsusmaa on asüülitaotlejad lahkesti vastu võtnud, valmis neid toitma ja katma. Samas unustavad nad, kas ka teised on sama meelt.
Nüüd on järg Ida-Euroopa käes. Euroopa Komisjon on eraldanud Eestile 43 miljonit eurot põgenike abistamiseks. Kui Taavi Rõivasel ei jätku täna mehisust otsustavalt selg sirgu lüüa ja kümnete miljonite eurode ahvatlus on eelarve täitmiseks väljapääsmatu, kahetseme seda hiljem kibedalt. Kord avatud laegast mingi nipiga kinni ei pane.
Kas endasse tõmbunud eestlane on valmis integreerima Eritreast või Mauritaaniast tulijaid? Kõhklusi ja kahtlusi on liiga palju. Meie ametnikud pole andnud rahvale piisavalt selgitusi. Valitseb üleüldine hirm. Ma ei kujuta ette, kui Jõhvi või Narva tänaval jalutavad Aafrika "ööd ". Rahvusvaheliselt tuntud sõna ei tohi kasutada, sest selle on keelanud Brüssel ja meie omad aktivistid. Kõige selle juures ei imesta, kui mõni nokastunud eestlane või venelane paraja konditsiooni juures "ööle" peksa annab.
Üks mu Tallinna vene rahvusest kolleeg tõdes, et varsti ühendavad eestlased ja venelased jõud ning seisavad põgenikele vastu nagu müür. Kui taasiseseisvunud Eesti hädades kiputakse sageli süüdistama venelasi, siis mõne aasta pärast on eestlased valmis neid kätel kandma ja ütleme aitäh selle eest, kui toredad nad on. Eestis elavatel venelastel on võrdlusmoment olemas ida poolt. Naaberriigis on piisavalt põgenikke lõunapoolsetest riikidest ja nendega on hädas nii Moskva kui Peterburi. Seal on linnajagusid, kuhu politsei ei julge jalga tõsta. Seal veristatakse usupüha ajal lammast ja korralekutsumise asemel võid tumedat verd noormehelt kinžalli saada.
Ei kujuta ette, kui Kohtla-Järve nõukogude ajal ehitatud ja hiljem hüljatud tondilosside ümber askeldavad paari aasta pärast põgenikud ja seal käratsetakse tundmatus keeles. Akendel kuivab pesu ja kogu sopp lendab aknast tänavale. Võõrastav ju.
Endine eurosaadik Kristiina Ojuland on algatanud rahvalt allkirjade kogumise kampaania, seismaks otsustavalt vastu põgenikele. Allkirju annavad sellele üksmeelselt nii venelased kui eestlased.
Võõraste arstiabi maksab tulevikus kinni Eesti maksumaksja. Kui pagulasel hakkab hammas valutama, sõidutatakse ta arsti juurde ja tagasi. Maksumaksja ootab pool aastat ravijärjekorras eriarsti juurde, pagulased pääsevad kohe. Brüssel on eraldanud nende inimväärseks kohtlemiseks miljoneid. See hakkab ühel päeval süvendama trotsi ja viha. Muresid ja pingeid on Eestis piisavalt. Me ei pea sekkuma sunniviisiliselt võõraste probleemide lahendamisse, las osalevad solidaarsuskampaanias need, kellel muid muresid pole. Põgenike vastuvõtmise küsimus on nii oluline, et selles on vaja üldrahvalikku referendumit.