Järjekordne traagiline õppetund

Kohutav õnnetus reede õhtul Narva-Jõesuus, kus kadunuks jäi neli Narva jõe suudmesse ujuma läinud inimest, kellest kaks olid lapsed, paneb tagantjärele küsima, kas ja mida saanuks teha, et seda poleks juhtunud, või kuidas hoida ära selliseid tragöödiaid tulevikus.

Alati saab näpuga näidata ametivõimude poole. Muidugi võiks Ida-Virumaal, mis tahab meelitada siia üha rohkem suvitajaid, olla neid randu, kus toimuval hoiavad silma peal vetelpäästjad, rohkem kui mõnedsajad meetrid Narva-Jõesuus, Toilas ja Kauksis. Kuid kui ka omavalitsused kulutaksid  rannavalvele kaks korda rohkem raha, jääks ikkagi veel tohutult palju selliseid ujumiskohti, kus uppuja päästmine ongi ainult tema enda asi.

Tuld võib anda ka Narva-Jõesuu linnavalitsuse pihta: miks polnud kohas, kus reedel suur õnnetus aset leidis, silte, et seal on ujumine keelatud? Kunagi olid need seal olnud. Võib-olla tänu sildile jätaks keegi vette minemata ja mõni elu jääks katkemata. Ent mõeldamatu oleks sääraste kirjadega  piirata kõiki maakonnas asuvaid veekogusid. Pealegi kui selles ohtlike veekeeristega jõesuudmes olid ujujad platsis juba järgmisel päeval pärast traagilist sündmust, siis vaevalt suudaksid surmapõlgavaid uljaspäid peatada ka manitsevad infotahvlid.

Lõppkokkuvõttes on siiski kõige parem  elu hoidja inimese ennast säästev meel ja mõistlikkus. Ei ole vaja võtta liigseid riske ei ujudes, liikluses ega ka muudes tegevustes.