Narkomaanide ravi ja avalik huvi

Põhjarannik kirjutas juba aastaid tagasi probleemist, et inimesi häirib narkomaanide käitumine Jõhvi kesklinnas, kuna nad tõmbasid endale tähelepanu sellega, et räuskasid tänaval ja ajasid mingeid oma kahtlasi narkoasju. Inimesi tegi see ettevaatlikuks, selge see.

Toona lubas politsei, et hakkab probleemile rohkem tähelepanu pöörama, ning ka teenuse osutaja lubas pingutada, et asendusravi saavad sõltlased linnaelu minimaalselt häiriks.

Nüüd on asendusravi teenus Jõhvis pikalt toiminud, ilma et selle tõttu oleks põhjust rääkida kasvanud kuritegevusest või mingitest muudest suurtest probleemidest, mida sõltlased põhjustavad. Küsimus on toodud poliitilisele tasandile, kuigi on teada, et ei Jõhvi vallavalitsusel ega ka volikogul pole mingit pädevust otsustada selle üle, kas Jõhvi haiglas peaks metadooniravi osutama või mitte.

Küll aga on see teema, mida annab üsna lihtsalt ära kasutada poliitilise kapitali kogumiseks. Teab ju suur osa valijaskonnast, et narkomaania ja seega ka uimastisõltlased on pahad, kelle ravimise peale riik ei tohiks raha kulutada, vaid kes tuleks vangi panna. Poliitikutel tuleks mõelda sellelegi, et iga teenus, mida Jõhvis osutatakse, tähendab ka lisatöökohti. Teenus isegi on loodud selleks, et narkomaan ei peaks oma doosi kättesaamiseks vargile minema. Ja kui teenuse osutamisega ei kaasne konkreetseid fakte, mis räägivad avaliku huvi kahjustamisest, siis peaks see võimude poolt vaid tervitatav olema. Aga inimestele tuleb neid asju selgitada ning mitte külvata asjatut hirmu.