Mägra maja

Foto: Internet

Foto: Internet

Suve läbiv teema on pagulased. Migrantide tulv ei näita taandumise märke ning probleemid aina süvenevad. Hiljuti sattusin Saksamaal jälgima sealseid telekanaleid, peeti tuliseid debatte ning öeldi otse ja keerutamata.

Heaoluühiskonna alamad nõudsid karmimaid piiranguid asüülitaotlejatele. Rahva mõõt on täis. Tavakodanike mõtted on ühed, valitsejatel aga teised. Angela Merkel jutlustab igikestvast solidaarsusest, samas kui tavasakslastel on hari kõigest punane. Turvalisusega harjunud Günther või Liselotte muretsevad rohkem lastelaste pärast. Kas neil on jätkuvalt turvaline? Terve elu tööd rüganud sakslane ei suuda harjuda, kui Aafrikast tulevad mugavus- ja lodevuspõgenikud ei suvatsegi midagi iseseisva elu tarbeks ette võtta.

Almust paluda on lihtne, käsi pikal oodatakse, millal varjupaigas rahapakk kätte antakse ja banaangi suhu pistetakse.

Hiljuti kurtis eravestluses üks Tartumaa perearst: kas ajakirjanikud tõesti ei tee midagi ja võtavad teema kohta suu vett täis? Tublil tohtril oli mure rahvuse ja riigi tuleviku ning kestuse pärast. Kinnitasin talle, et teemat hoitakse orbiidil ja temasuguseid südamevalutajaid on palju.

Pagulastega maadleb terve Euroopa. Praegu maitseme liberaalse pagulaspoliitika mõrusid vilju. Õhtumaa kõrged ametnikud elavad oma maailmas. Nende elu on turvatud, tööle ja koju sõidutatakse politseieskordi saatel. Kodud asuvad eliitrajoonides, kaugel migrantide linnajagudest. Tavaline sakslane või belglane peab metroos või kaubanduskeskuses taluma võõraste laaberdamist. Heal juhul piirdub kõik kõõrdpilguga, halvimal juhul võid saada nuga. Ajab vihaseks, kui võõrad ei arvesta kohalikke kombeid ja väljakujunenud tavasid. Nad käituvad nagu oma kodus. See tuletab meelde Eestiski populaarset laulu "Mägra maja". Vapper mäger pakkus heas usus ulualust, ent kärarikkad külalised tõstsid ta viimaks lageda taeva alla. Me ei taha selliste sündmuste kordumist. Minule oli viimaseks piisaks Eesti rahvatantsijate ründamine mustanahaliste poolt Lõuna-Rootsis. Kultuurisaadikud pidid tumedate jõudude eest põgenema. Humaanne Rootsi politsei vaatas rahulikult pealt ega teinud midagi vaeste tantsijate kaitseks.

Kõrge Soome piirivalveametnik tõdes hiljuti, et piir Vahemerel ja Põhja-Rootsis ei pea. Itaalia ei kontrolli ammu merepiiri Vahemerel. Nüüd tõstab ka Kreeka käed ja palub abi. Midagi päris hullu on lahti.

Õhtumaale tulijad ründavad jõuliselt ühe suveräänse Balkani riigi piiripunkti. Makedoonia politsei lasi käiku küll kumminuiad ja pisargaasi, ent see ei aidanud. Rinnaga murtakse endale Euroopasse teed. Brüsseli jutlustajad uinutavad jätkuvalt solidaarsuse ja abikäe ulatamisega.

Eestis on tavaks sildistada neid, kes ei mõtle valitsejatega ühes rütmis.

Kristiina Ojuland ja perekond Helmed on tembeldatud rassistideks, kui nad julgevad midagi üliliberaalse pagulaspoliitika kohta öelda. Peaminister Taavi Rõivas räägib Tallinnas ühte, Brüsselis laseb alandlikult kõrvad lonti ja ütleb: yes, sir. Balti riikidest käitub kõige julgemini Leedu, teatades, et nad võtavad vastu põgenikke Süüriast ning ainult kristlasi. Stenbocki majas kardetakse selja sirgu löömist. Meil võtavad ekraanil ja leheveergudel sõna lapseohtu pagulasabi tegelased, kes õhinal räägivad, kuidas me ise kunagi abi vajasime. Minu soovitus lapsametnikele on üks: avage palun oma kodu uksed, võtke vastu 5-6 võõrast ning jagage nendega kuu aega ulualust. Siis vaatame, mis juttu te edasi räägite.