Eesti ei saa sulguda klaaskupli alla

"Jõhker kuritegu", "vihakuritegu", "ühiskonnaohtlik kuritegu", "sügavalt tülgastav tegu", "räige metslus" − selliste karmide väljenditega iseloomustas enamik Eesti tipp-poliitikuid eile öösel toimunud katset panna põlema Vao külas varjupaigataotlejate ajutine kodu, kus parajasti magas üle 60 inimese.

Kahtlemata raputab selline hullumeelne tegu ühiskonda ja tekitab enamikus inimestes mõistmatust. Ent selle põhjal, kuivõrd ägedaks ja räigeks on läinud tänavu sõnavahetused pagulasteemadel, võis eeldada, et  pingeid  ei pruugita ühel hetkel välja elada vaid internetiportaalide kommentaariumides.

"Võõraviha" ägenemisel on oma põhjused ja seda pole õnnestunud ära hoida ka paljudes teistes riikides. Küsimus on, mida selle vastu ette võtta ja kuidas hoida keerulist pagulaste teemat normaalse arutelu raamides. Ega muud imerohtu valitsusel polegi kui väsimatult rääkida ja selgitada kujunenud olukorda ning püüda nii palju kui võimalik vältida teistes riikides pagulaste vastuvõtmisel tehtud vigu.

Oluline on mõista, et Eesti ei saa tänapäeva maailmas sulguda ei klaaskupli ega betoonmüüri taha. Teoreetiliselt muidugi saaks. Aga vaevalt meid väga vaimustaks järgida näiteks Põhja-Korea eeskuju, kus muu hulgas ei ole teadaolevalt mingeid probleeme pagulastega.

Avatud maailmas puudutavad meid paratamatult ka kaugel toimuvad sõjad ja põgenikud. Mida paremaks läheb siin elu, seda suurem tung tekib ka siia elama tulla. See on praegune reaalsus,  mille vastu ei saa võidelda, küll aga on võimalik targalt tegutsedes nõnda kohaneda, et me sellest pigem võidame kui kaotame.