Suur lammutustöö seisab ees

Kuna enamikus linnades ja valdades on elanike arvu vähenemine jätkunud pöördumatul kursil, siis on ka paratamatu, et sellega kaasnevad nii mahajäetud korterid kui ka terved elumajad. Lisaks veel tootmishooned, kus palju aastaid enam midagi ei toimu ning mida pole ka kellelgi vaja. Loogiline areng on, et need hüljatud majad muutuvad küllaltki kiiresti ohtlikeks tondilossideks, mis kahjustavad linnade ja külade ilmet.

Näiteks tänavu suvel Kiviõli linnapea ametisse asunud Nikolai Vojeikin tunnistas ausalt, et just sellised koledad hoonete varemed reostavad tugevasti linnaruumi ja muudavad nõnda kogu linna  depressiivseks. Selliseid tondilosse jagub peaaegu igasse linna. Külades leiab aga hulgi veel kolhoosiaja mälestusmärkidena sissevarisenud katusega lautasid, küüne, kuivateid ja muid põllumajandushooneid.

Riik on omavalitsusi tondilosside lammutamisel eelkõige keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu toetanud.  Riigivõim võiks justkui heita kinda omavalitsustele − kasutage neid võimalusi. Et aga väga paljusid näotuid varemeid pole õnnestunud ära koristada ei viie, kümne ega enamagi aasta jooksul, on selgeks märgiks, et senine toetus pole olnud piisav. Või pole  toetusega kaasnevad tingimused, sealhulgas omaosaluse määr,  paljude omavalitsuste jaoks jõukohased.

Seetõttu oleks ehk mõistlik osa toetuse tingimusi üle vaadata. Omavalitsuste osaluse ja ka bürokraatlike nõuete vähendamine paneks suure lammutustöö ilmselt aktiivsemalt käima ja muudaks paljude linnade ja valdade üldilme paremaks. Senisest suurem panustamine linnaruumide ja külamaastike korrastamisel oleks riigi poolt väike kompensatsioon kehva regionaalpoliitika eest, mis tegelikult ongi paljude nende varemete tekke põhjustanud.