Tahtmise või võimekuse küsimus?

Seda, kas Ida-Virumaa on küps pagulaste vastuvõtmiseks, võib hinnata mitmest vaatenurgast. Ühest küljest on kümneaastane kogemus pakkuda võõramaalastele vajupaika. Kuni vajupaigataotlejate vastuvõtukeskus asus Jaamakülas, ei meenu ühtegi võõravihast kantud rünnakut. Erinevalt Vao külast, kuhu varjupaigataotlejad koliti eelmise aasta alguses ja kus majutuskeskus äsja süüdati.

Need kuni 180 pagulast, kes tuleb Eestis järgmise kahe aastaga kodustada, pole enam varjupaigataotlejad, vaid neile on juba rahvusvaheline kaitse määratud. Mis tähendab, et neid ei paigutata varjupaigataotlejate majutuskeskusse, vaid võimalikult laiali üle Eesti, et nad sulanduksid paremini ühiskonda.

Ja selles pole Ida-Virumaa suuremad omavalitsused kuigi atraktiivsed. Pole siin eestikeelset keskkonda ja ka tööpuudus on kõrgem kui mujal Eestis. Kui Narvas, Sillamäel või Kohtla-Järvel ei saa rääkida täielikult lõimunud venekeelsest elanikkonnast, siis kuidas suudetakse ära seedida pagulased, kes tulevad hoopis teisest kultuuriruumist?

See on mõistetav mure. Teisalt − kui tuhandete elanikega omavalitsused väidavad, et ei suuda pakkuda elamisväärset elu üksikutele lisanduvatele abivajajatele, samal ajal kui oma elanikud karjakaupa lahkuvad, maalib see nende võimekusest kurva pildi. Pigem taandub siiski küsimus sellele, kas pagulastega soovitakse tegelda või mitte.

Juba enne 9. septembrit on selge, et järjekorda pagulastele ei tule − sarnaselt paljude  Ida-Viru omavalitsustega on sotsiaalministeeriumi pakkumisest keeldunud suurem osa teiste Eesti piirkondade valdu ja linnu, kes on praeguseks oma tagasiside andnud.