/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)
/nginx/o/2015/04/12/11995948t1h4e6b.jpg)
Eesti poliitika on katki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/04/12/11995948t1h4e6b.jpg)
Kust peaksid tulema liidrid ja tulevikku viivad ideed, kui Eesti erakonnad on igaüks eraldi ning kõik koos ummikus?
Eesti poliitika on katki ja kardetavasti jääb selliseks veel mitmeks aastaks, kui mingi väline jõud vahele ei sega. Seda on näidanud kaks viimast nädalat, mille jooksul said selgeks sotsiaaldemokraatide valitsuses jätkamine ning Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare kindel plaan kõigest hoolimata samal kohal jätkata.
Mida tähendab katki? Esiteks on valimised (jälle) andnud tulemuse, kus kaks enim riigikogus kohti saanud parteid ka vastandudes suudavad kõik ülejäänud kõrvale mängida. Teiseks on mingi olulise sisemise veaga ummikus kõik riigikokku kuuluvad erakonnad.
Esmalt võib tunduda, et erand on EKRE, kel on olemas maailmavaade, selged eesmärgid, neid toetav sihtgrupp valijate seas ning eesmärkide saavutamisele pühendunud juhid. Kui aga lähemalt vaadata, siis tuleb tõdeda, et jätkuvalt on tegemist ühe perekonna poolt üle võetud endise Rahvaliiduga, kus on suures koguses "surnud hingi" ning kelle võimetus valitsusvastutust kanda on võrreldav ainult teiste erakondade soovimatusega neid valitsuses näha.
Isamaa ja Res Publica Liidu viga on hirm kaotada rahvusmeelsete ja konservatiivsete valijate toetus. Pärast EKRE ja Vabaerakonna riigikokku pääsu on see hirm süvenenud, tuues uue esimehe Margus Tsahkna retoorikasse varem pigem EKRE-le kuulunud teemasid ja rõhuasetusi. Paraku on see ummik, nagu näitavad ka arvamusküsitlused ja meedia nõutus IRLi osas hoiaku valimisel. Kui Tsahkna ei leia erakonna sees toetust avatumale positsioneeringule, siis tuleb jäädagi sama kitsast nišši kahe konkurendiga jagama.
Vabaerakond tõestas, et jätkuvalt on (vastupidi nende enda jutupunktidele) võimalik lühikese ajaga üles ehitada erakond, mis läheb vanade olijate kiuste ja peaaegu ilma rahata parlamendivalimistele ning tuleb jõuliselt üle künnise. Mõistetav, et nad ei soovi kohe valitsusse minna ning kasutavad kõrget toetust ja riigikogu kohti ära erakonna ülesehitamiseks. Paraku ei ole liikuma saadud kõige tähtsama asjaga, milleks on maailmavaade. Hakkab kujunema mulje, et nii jääbki. Kuigi küüniliselt võib öelda, et maailmavaate puudumine ongi taganud suured toetusnumbrid küsitlustes, siis vähegi pikemas plaanis selgroota hakkama ei saa. Piisab ühest õnnetust skandaalist ja suur töö vajub kokku.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond on lõhki ja see ei ole tegelikult ajutine või uus seisund. Uus on 25-35 hääletustulemus valitsusest lahkumise osas ning ka esimees, kes avalikult koos Reformierakonnaga valitsusse kuulumise kahtluse alla seab. Olemuslikult on sotsid aga juba kaua piinelnud olukorras, kus ainus võimalus valitsusse kuuluda on koos Reformierakonnaga, seejuures vähe kasu ja ohtralt mainekahju saades ning alandusi alla neelates. Erinevalt IRList ei ole sotsidel võimalik kasutada ka põhjendust, et tegemist on paremvalitsusega.
Lisaks on sotsidel endiselt isikute tasandil raskusi maailmavaatelise usutavusega. Kas tõesti on kogu see endiste rahvaliitlaste punt siiralt vasakpoolne? On neil üleüldse mingid põhimõtted? Isegi Jevgeni Ossinovski jätab vahel mulje, et juhib Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda üksnes seetõttu, et mujal olid kohad täis.
Ja kaks suurt: Reformierakond ja Keskerakond, Eesti tegelikud võimuerakonnad. Üks on olnud võimul riigis 1999. aastast (2005. aastast peaministrierakonnana) ja teine pealinnas 2001. aastast (2005. aastast linnapeaerakonnana). Nimetada Keskerakonda opositsioonierakonnaks on sisuliselt eksitav.
Reformierakonna ja Keskerakonna soov võimu säilitada on muutnud need kaks algselt maailmavaateliselt erinevat erakonda sarnasemaks, kui nad ise tunnistada soovivad. Silvergate´i ja Tallinna Sadama altkäemaksuskandaali valguses on põhjendatud küsimus, kas neid saab enam eristada ka moraali pinnal. See on ühtlasi Reformierakonna sisemine viga, mida iga 2012. aasta 22. maist alates lisanduva salgamispäevaga on järjest raskem parandada.
Keskerakonna viga on selle võimetus Edgar Savisaareta edasi minna. Kui paljude keskerakondlaste silmis on Savisaare lõputu jätkamine garantiiks nende töökohtadele linnavalitsuses või seotud struktuurides, siis laiemalt on see kindlustuspoliis, mis hoiab Reformierakonna valitsuses.
Eesti poliitika ei saa uueneda, poliitika uuenemiseta ei saa ka Eesti edasi minna.