/nginx/o/2015/09/16/11995968t1h8a47.jpg)
Rahvaarvu vähenemisega ei tohi leppida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/09/16/11995968t1h8a47.jpg)
Iga meeskond on sama tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Seepärast peab ka riik ulatama abikäe esmajärjekorras just kõige madalama sissetulekuga inimestele.
Elukalliduse kasvu tagasitegemiseks tuleb toetuste tõstmisesse riigi rahakoti võimaluste piires panustada igal aastal. Veel sel aastal on toimetulekutoetus üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 90 eurot kuus. Järgmise riigieelarvega on plaanitud tõsta igakuine abi 130 euroni nendele, kelle sissetulek ei võimalda muul viisil igapäevast äraelamist.
Iga perekonna ja seeläbi ka lapse majanduslik toimetulek sõltub eeskätt sellest, kas peres on üks või kaks töötavat vanemat ning kui suure hulga pereliikmete vahel tuleb jagada oma sissetulek. Lapsed on kallid. Igas mõttes. Lisatoetust saavad seepärast lastevanemadki. Kuna miinimumpalk tõusis sellest aastast 355 eurolt 390 euroni, on ka minimaalne vanemahüvitis töötasu põhjal praegu 390 eurot kuus.
Meie rahvaarvu vähenemine ja rahvastiku vananemine on tõsiasi. Kõige kurvem on seejuures see, et oleme selle teadmise kui paratamatusega leppimas. Rahvaarvu kasv saab tuleneda aga ainult majandusliku turvatundega peredest, kus lisanduv laps oleks ikkagi rõõmu-, mitte kuluallikas. Riik saab siinkohal aidata toetustega ja seda teed oleme ka minemas. Perede toimetuleku parandamiseks tõuseb esimese ja teise lapse toetus järgmisest aastast 50 euroni, 2018. aastaks 55 euroni ning 2019. aastaks 60 euroni. Alates kolmandast lapsest peres makstakse toetust endiselt 100 eurot lapse kohta.
Uuringud kinnitavad, et kolmas laps jääb paljuski sündimata just majanduslikel kaalutlustel. Oht sattuda vaesusriski on suurem nendes peredes, kus ülalpeetavate arv on tunduvalt suurem töölkäijate arvust. Seetõttu on kõige suuremas raskuses üksikvanemad ning kolme ja enama lapsega pered. 2017. aasta juulist jõustub uus lasterikka pere toetus kolme- ja enamalapselistele peredele. See tähendab, et vähemalt kolme lapsega peresid ootab lisaks toetusena 200 eurot ning seitsme ja enama järeltulija puhul on see rahasumma juba 370 eurot.
Hoolivad vanemad tahavad oma lastele parimat − seega sünniks Eestis rohkem lapsi, kui kasvaks perede majanduslik kindlustunne ehk teadmine, et esimese ja teise lapse ning kogu pere elatustase kolmanda järeltulija lisandumisega ei kannata. Ühegi uue ilmakodaniku sünd ei tohiks tähendada, et tema vanemal vennal või õel jääb huviringis või klassiekskursioonil käimata.
Kevadel riigikogus vastu võetud peretoetuste seadusega suurendati universaalseid lastetoetusi. Seadusmuudatuste arutelude käigus tõusis taas kord päevakorrale küsimus, kas peaksime jätkama universaalsete, sissetulekutest sõltumatute lastetoetustega või siiski rakendama märksa rohkem vajaduspõhiseid toetusi. Olen ise pidanud vajaduspõhiseid lastetoetusi tõhusamateks, sest kõik pered ei vaja riigi tuge. Samas tundub, et praeguses majanduslikus olukorras on universaalsed lastetoetused vältimatud. Viimast kinnitavad sotsiaalministeeriumi tellitud uuringud ning ühtlasi viitavad sellele ka rahvusvaheline kogemus ja eksperdihinnangud.
Küll on ekspertide hinnangul vaja tagada suuremad toetused üksikvanematega peredele. Üheks põhjuseks on siin tõsiasi, et nendeks üksikvanemateks on sageli naised, kes töötavad madalamalt tasustatud töökohtadel. Veelgi enam mõjutab naiste sissetulekuid sooline palgalõhe ehk naised saavad tihti meestega samaväärsel töökohal vähem palka. Lastetoetuste tõstmise juures on edaspidi oluline ka nende indekseerimine sõltuvalt tarbijahinnaindeksi tõusust ja maksulaekumistest.
Vaesus ohustab kõige rohkem just neid peresid, kus ükski pereliige ei tööta või kus töine sissetulek ei taga kõigile inimväärset toimetulekut. Vaatamata majanduskasvule, on Eestis siiski suur hulk madalalt tasustatud töökohti. Just seepärast oleks vaja reageerida juba praegu ning kiiresti muuta toimetulekutoetuste süsteemi.
Ootan sügisesi eelarvekõnelusi riigikogus, et astuda järgmine samm ja lisaks lastetoetuste tõstmisele asuda ellu viima koalitsioonilepingus paika pandud madalapalgaliste toimetuleku parandamist. Eelnõu järgi tekib madalapalgalistel töötajatel kord aastas tuludeklaratsiooni esitamisel õigus saada riigilt enda aasta jooksul tasutud tulumaks tagasi.
Usun siiralt, et vaidlused koalitsioonilepingu ümber on nüüdseks seljatatud ja valitsus saab asuda aktiivselt lahendama probleeme, mis Eesti inimestele igapäevaselt muret teevad. Loodan, et juba nendesamade eelarvekõneluste käigus tõstetakse toimetulekutoetuse määr 130 euroni, mis oleks enam-vähem kooskõlas elatusmiinimumiga. Kindlasti tuleb toimetulekupiiri arvutamise metoodika ka seaduse tasandil siduda elatusmiinimumi muutustega, et hinnatõusud toetusi ära ei sööks.
Tulevikus oleks mõistlik ühendada toimetulekutoetuste ja vajaduspõhiste peretoetuste maksmine ühtsesse süsteemi. See vähendaks bürokraatiat, abi jõuaks inimesteni kiiremini ning oleks paremas vastavuses abisaaja vajadustega.
Kindlasti pole need meetmed ja muudatused odavad, aga leian, et riigina on meie kohustus aidata puuduses elavaid inimesi ning pöörata Eesti rahvaarv uuesti tõusule.