101 traktorit tegid ajalugu
24. september 2015, 23:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Septembri keskel toimunud põllumeeste Toompea meeleavaldus algas filmist "Viimne reliikvia" tuntud lauluga, kus öeldakse, et iga mees on oma saatuse sepp. Kui nüüd mõned päevad hiljem sellele laulule tagasi mõelda, siis tuleb välja, et see on väga tõepärane laul.
Ka minul oli sellel sügisistungjärgu esimesel parlamendiistungi päeval paras dilemma, kas tulla põllumehena kodust traktoriga või autoga riigikogu liikmena. See oli omaette skisofreeniline olukord, kus põllumehena oleksin pidanud tulema justkui iseenda vastu.
Veel suvistel pikkadel koalitsioonilepingu lahti tegemise ja kinni panemise aruteludel ei olnud minul küll väga suurt usku, et põllumajanduskriisi käigus tekib mingigi riiklik tahe täiendavate üleminekutoetuste maksmiseks või rahaeraldamiseks maaelu edendamise sihtasutusele (MES) pankrotiohus ettevõtete päästmiseks. Praegu on üks väheseid kordi, kus ma võiksin heameelt tunda oma eksimuse üle. Muidugi ei saa öelda, et nüüdse piskuga on keeruline olukord Eesti põllumajandusettevõtluses lahendatud, aga vähemalt peaministri ja presidendi tasemel tunnustati kriisi ning vajadust põllumehi aidata. Ka see on oluline samm!
Toon välja kolm olulist käiku, mis natukenegi leevendavad põllumajanduse olukorda. Koalitsioonilepingu täiendamise aruteludel leidis toetust sotsiaaldemokraatide ettepanek 10 miljoni euro eraldamiseks maaelu edendamise sihtasutusele uue ettevõtte asutamiseks. Sihtasutus asutab koos põllumajandusministeeriumiga uue äriühingu, mille "seemneks" see 10 miljonit ka läheb. Asutatava äriühingu mõte on, et ta saaks võimaluse korral minna ajutiselt kas või raskustes ettevõtte omanikuks, osta mõneks ajaks ettevõtte maa, andes raha ettevõtjale ja maa rendile samale ettevõtjale jne. MESi ettevõte muudaks põllumajandusettevõtete aitamise oluliselt paindlikumaks.
Teisena olgu nimetatud Euroopa Liidu erakorraline abi 7,56 miljonit eurot Eesti piimatootjatele ja seakasvatajatele. Keeruliste eelarvearutelude tulemusena leiti ka Eesti riigieelarvest 7,6 miljonit eurot abi, millest kolm miljonit makstakse välja sel aastal ja ülejäänu jääks järgmiseks aastaks.
Kolmanda ja kõige olulisema käigu lükkas sisse siiski põllumeeste meeleavaldus. Kui ei oleks olnud meeleavaldust, siis julgen arvata, et nii pea- kui maaeluministri erakonna poliitiline tahe oleks olnud mitu kraadi väiksem.
Praegu hakkas põllumajandusvaldkonna eest vastutust kandev erakond häbisse jääma. Kujunenud olukorda ei saanud enam lahendada üldpoliitilise jutukesega ületootmisest ja niisama käsi laiutada. On hea, et nüüdseks on kõik suuremad Eesti erakonnad pidanud kandma vastutust põllumajandusvaldkonna eest.
Tahes-tahtmata tuleb seetõttu ka asja sisse sisuliselt minna. Ja kui natukenegi põllumajandusettevõtlusse süveneda, siis peaks Reformierakond paratamatult jõudma seniste sisemiste dogmade ümberhindamiseni, kui ainult südametunnistus lubab. On selge, et selle käivitava ja sõbraliku laksu 101 Toompeale sõitnud traktorit oma möirgamisega peaministrierakonnale ka andsid. Eriti oluline on siinjuures ka see, et esimest korda olid kõik põllumeeste organisatsioonid üheskoos meeleavaldusel, kus nad tulid välja ka ühesuguste sõnumitega. Siit hea kogemus, et kui tahetakse midagi saavutada, siis tuleb olla ühel nõul.
Ükskõik missuguste toetustega ei saa muuta turuolukorda, aga seda saab leevendada ja aidata keeruline aeg üle elada. Eestis on olulisemaid väärtusi hea põllumaa. Meil on piimatootmiseks nii head oskused kui looduslikud tingimused. Praeguseid tootmismahte ei tohiks vähendada, sest see tähendaks oluliselt sissetulekute vähendamist ning viiks töökohtade kadumise ja ääremaastumise süvenemiseni.
Muidugi on põllumajandustoetuste summad suured ja laialt levinud on arvamus, et põllumehed on muiduvirisejad, kes nõuavad toetusi lihtsalt niisama. Eesti põllumehed oleksid päevapealt valmis loobuma kõikidest otsetoetustest, kui seda tehtaks üle terve Euroopa Liidu ühekorraga. Sellisel juhul oleksid nad ka suuremad võitjad, sest vanadel Euroopa Liidu riikidel, kus on toetused suuremad, on ka kaotada oluliselt rohkem. See oleks meile konkurentsieelis!
Toetuste kaotamine tooks aga endaga kaasa kohese toiduainete hindade tõusu. Lihtsalt kogu see toetuste summa tuleks kinni maksta toiduainete tarbijatel. Toitu saab toota ikka teatud hinnaga ja süüa tahavad kõik.
Põllumehele ei ole põhimõttelist vahet, kas osa sissetulekust tuleb toetustest ja osa turult või tuleb kõik turult. Toetused on aga väga olulised toidu tarbijatele, olemuslikult on nad toidu hinnatoetuseks. Ja mida rohkem me sööme Eesti toitu, seda rohkem me toetame Eesti põllumeest!