Vastuseta küsimused

Virve Osila
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

Meie ilmamuna saab jätkuvalt hoope ja obadusi − ning ikka neilt, keda ta armastusega kannab. Praguneb see munakene mitme kandi pealt ja praod ulatuvad juba väikese Maarjamaani. Ning ilmselt just neist pragudest immitseb midagi tumedat ja kurja, mis salvab ja halvab ja lõhestab nii meeli kui ühiskonda.

Ma olen ennast seni üsnagi mõistvaks persooniks pidanud, mitte küll nulltolerantseks, sest mõrvarid ja vägistajad ei peaks minu arvates riigitruude maksumaksjate supil ja seebil euromugavustes olesklema; kurjategijate ülalpidamise eest maksavad teiste kodanike seas ju ka kannatanud ja nende lähedased.

Muil juhtudel suhtun ma kaasteelistesse mõistmisega; mind ei häiri kellegi rahvus, usutunnistus, parteiline kuuluvus ega seksuaalne orientatsioon. Need, kes õhutavad vihkama tumedamat nahavärvi või homoseksuaale, kannatavad ise sallimatuse sündroomi all ja kindlasti ei ole see kerge taak kanda… Kui lahtine haav võtab viha sisse, läheb see mädanema ja ravi on siis raske, kui mitte võimatu. Kui aga inimorganism võtab viha sisse, siis hävitab see lõpuks inimlikkuse.

Mina sündisin aasta pärast viimase ilmasõja lõppu. Nii et sõjakoledustest olen ma vaid kuulnud ja neid filmides näinud. Raske on ette kujutada, et mina või minu lähedased peaksid lahingute eest pagema või neis hukkuma. Aga maailm praguneb just sõdade tõttu, sest kollete arv aina kasvab, linnad ja riigid hävivad ning inimesed, kellele sünnil eluinstinkt sisse kodeeritakse, põgenevad poolhullunult hullumeelsuse eest.

Loomulikult tuleb hädasolijaid aidata. Selles polegi kahtlust. Hoopis soov aidata tekitab kahtlust ja küsimusi. Et kas need kvoodiga määratud ligi 600 soojamaa inimest ikka tahavad meie enamasti aasta ringi kehva suusailma nautima tulla? Telerist ju näeme, et põgenike reisisiht on kas just Rotterdam, aga sinna kanti küll. Suurtesse rikastesse riikidesse tahetakse jõuda ja see tahe on nii tugev nagu loodusjõud, mida on peaaegu võimatu väärata.

Mina ei oska ennast põgeniku rolli mõelda, aga kui mul oleks surmahirm, siis ma ilmselt ei valiks, mis suunas pageda. Ellujäämine ise oleks oluline, mitte see, kus mugavam ellu jääda on. Et kui Taani riik mulle ei kõlba, siis ma lähen kas või jalgsi Rootsi, sest seal on parem.

Ja veel − kas elu eest põgenedes oleks mul aega ja võimalust kaasa kahmata (kui mul neid üldse oleks) tahvelarvuteid, nutitelefone, kõrvaklappe ja muid elektroonilisi vidinaid? Ning kui minu riigis oleks sõja tõttu võtnud võimust häving ja surmaoht, kas mul oleks siis kellelegi müüa oma korterit, maja või maatükki?

Need on küsimused, millele vastuseid saamata ongi meie väikese Eesti riigi asukad umbusklikud ja tõrksad. On ju suur vahe, kas põgenetakse surma eest või hoopis parema äraelamise poole. Kusagil nende küsimuste ja vastuste vahel liigutatakse suuri rahasid ning loksutatakse ühtaegu nii õnnetuid kui õnneotsijaid.

Ja kuidas neid viimaseid küll selekteerida? Kui paadipõgenikud Vahemerest välja õngitsetakse, kus on neil siis dokumendid, millega tõendada, kas tegu on sõja- või majanduspõgenikuga või hoopis ohtlike kavatsustega terroristiga? Kuidas üldse sellist massi suudetakse isikuhaaval lahti harutada ja kõigi nende väiteid tõestada? Ja kui tõesti suudetakse, siis mil moel terade sõkaldest eraldamine toimub ning millist teed pidi "kullaotsijad" tagasi saadetakse?

Ma saan aru, et kala otsib sügavamat vett ja inimene paremat elu. Aga siis tulekski asjad lahti seletada neid õigete nimedega nimetades. Mina ei ole vastu, kui Eesti riik võtab oma hoole alla 600 tumedama nahavärviga inimest. Kui need inimesed ise on Eestis elamisest huvitatud, siis nad ilmselt oskavad ka siia sobituda. Aga ma kahtlen sügavalt, kas süürlased, afgaanid või aafriklased siin oma õnne leiavad.

Näiteks kui Mäetaguse vald annab kodu ühele perekonnale, siis sel perekonnal ei saa siin küll kerge olema. Mitte sellepärast, et meie oleksime vastu, vaid et nemad on omadest eraldatud võõras keele- ja kultuuriruumis. Lapsed muidugi kohanevad, aga täiskasvanute asüül pole kergete killast. Ja siit ei lähe jalgsi ka ei Soome ega Rootsi − ainult Lätti, kus pole ju ei parem ega soojem.

Panustada oleks tulnud sellesse, et põgenike tulva ära hoida. Et neil oleks olnud võimalik jääda elama koju või naaberriikidesse. Ja ega meie inimesed oleks selle vastu olnud, kui riik oleks andnud majandusabi Euroopa turvalisuse tagamiseks. Nüüd on sellega lootusetult hilinetud ning meil tuleb ELi kvoodinõuet täites kulutada miljoneid rohkem raha ja hävitada miljardeid närvirakke.

Rumal oleks vihata neid, kes meile n-ö välja saadetakse. Ega omal ajal lihtsad siberlased ju ka küüditatuid vihanud − võõrad võeti üsna ruttu omaks, sest polnud ju väljasaadetute süü, et nad põliselanikega kõrvu majutati. Nii ei ole ka need meie riiki suunatud süüdi selles, et nad just meie õuedel maabuvad. Neile tuleb pigem kaasa tunda ja loota, et sellest kõigest sünnib meie rahvale rohkem kasu kui kahju.

Ilmamuna aga praguneb edasi ka siis veel, kui need võõrad Jumala ja Allahi ühisabil meie keele ning kultuuri omaks võtavad. Sest usu, võimu ja raha nimel ei väsita sõdimast ning Emake Maa lihtsalt ei taha inimkonda kanda ja vägivaldsust kannatada.

Kui tähtsusetud tunduvad selle kõrval meie praegused kiuslemised, hädaldamised ja väikesed hirmud!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles