Loevad argumendid, mitte emotsioonid

Selisoo kaitseala moodustamisega saab läbi ka aastaid kestnud vaidlus selle üle, kas tema all "pikutavat" põlevkivi saab kaevandada või mitte. Nüüd on vastus käes: ei saa. Looduse ja keskkonna huvides.

Eesti Energia jaoks on tegu olulise kaotusega. Kes vähegi on uurinud Estonia kaevanduse mäetööde plaani, saab aru, et need 8,5 miljonit tonni (mis võrdub kogu kaevanduskontserni ligikaudu poole aasta toodanguga) on magus kogus magusas kohas, kust põlevkivi väljatoomine oleks soodsam kui mitmel pool mujal.

Pealegi ega Estonial väga palju laienemisvõimalusi olegi jäänud. Põhja pool on suuremas osas kaevandatud alad, idas tuleb vastu Kurtna kaitseala, läänes nüüd Selisoo kaitseala. Liikuda saab küll lõuna poole, ent mida lähemale Peipsile, seda sügavamal põlevkivikihid paiknevad ning see tähendab, et õlitehaste ja elektrijaamade tooraine tuleb üha raskemalt ning kallimalt kätte. Lisaks tuleb mööda laveerida arvukatest karstialadest.

Mida suuremale alale kaevanduses tootmine hajub, seda kallimaks läheb omahind. Energiakandjate turu madalseisu ajal muutub aga see, kuivõrd odavalt õnnestub kivi maa seest kätte saada, kogu siinse põlevkivitööstuse ellujäämisküsimuseks.

Selle teadmise taustal on selge, et Uus-Kiviõli kaevandust on vaja ning küllap varem või hiljem jõuab kaevandamise järg ka Lääne-Virumaale, kus seda praegu peljatakse kui taudi ning selle hirmu najal on võimalik kõikvõimalikke emotsioone üles kütta.

Põlevkivi on Eesti riigi maavara ja selle kasutamine teenib avalikke huve. Otsuseid selle kohta, kus võib kaevandada ja kus mitte, tuleb teha aga mitte emotsioonide, vaid põhjalike argumentide põhjal. Selisoo näide kinnitab, et kui on olemas kaalukad põhjendused, siis kaevandamist ka ei tule. Tühipaljas vastuseis, et mõni grupp inimesi on põhimõtteliselt kaevandamise vastu, ei tohiks kaalukausil arvesse minna.