/nginx/o/2019/06/10/12248862t1h6066.jpg)
/nginx/o/2015/09/25/11996015t1h40c2.jpg)
Muutmine elunormiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/09/25/11996015t1h40c2.jpg)
Meie muutuvas Eestis on palju asutusi ja veel rohkem ametnikke. Ning kuidas ikka näidata, et iga mutter suures masinavärgis vajalik on? Tuleb uusi asju välja mõelda, sest ainult kõike muutes läheb elu edasi ja muutmise tuhinasse kaovad kõik miksid ning siis pole ju vajagi vastata ega selgitada.
Ma ei taha nüüd öelda, et olen muutuste vastane, sest muutusteta poleks arengut, aga muutmine lihtsalt muutmise pärast on tõeliselt tobe. Siinkohal meenub mu esimene töökoht, kus noore plikana valges kitlis eluhoidmisele pühendusin. Meie peatohter ei talunud ühtegi muutuseta päeva. Igal hommikul uksest sisse tulles kamandas ta kas mööblit ümber paigutama või kabinette ümber kolima. Seda põhjusmõtet ei mõista ma senini, aga ilmselt mõjutas see mind nii, et oma kodus ega läheduses ma suuri muutusi ise ei korralda.
Lollus on mõnes mõttes haigus. Ja teatavasti on aktiivsed lollid passiivsetest haigemadki. Kuni ohtlikkuseni. Nii tegutsevadki need isevärki aktivistid pidevas teisitises tuhinas ja sõna otseses mõttes teevad kainele mõistusele ära. Meie meditsiiniteenuseid on muudetud, veel kord muudetud ja muudetakse edasi… Muutmiste tulemustena näeme praegu seda, et eriarsti vastuvõttu võib oodata kolmest kuust kuni poole aastani ja arsti ukse taha jõudes ei olegi seal tunglevat abivajajate parve.
Eesti Post avas koostöös SEBga postipanga siis, kui muutus pensionide kättetoimetamise kord. Pank kogus massiliselt kliente − ja siis hakati postkontoreid sulgema. Swedpank pani SEB-le vastukaaluks liikuma pangabussid ja nüüd võtab need käigust ära, võimaldades oma klientidel kauplustes sularahatehinguid teha. Omniva (endine Eesti Post) sulgeb lähitulevikus viimasedki postkontorid ja kauplustesse kolivad üle ka sideteenused.
Kui maapoes on üks müüja ja üks kassa, siis võib toidukaupa ostma tulnu järjekorras näljast nõrkeda, sest ühed soovivad sularaha välja võtta, teised ostavad marke-ümbrikke, kolmandad saadavad-võtavad pakke või tellivad ajalehti… Kaupluse nimi niisugusele asutusele enam ei sobi, eesti keele instituut peab oma tööpõldu laiendama ja midagi uut välja mõtlema, näiteks pudi-padikeskus.
Ja jõuangi järjekordse hädani muutmise pärast. Maarjamaal algab bussipeatuste ümberristimine. Senised nimed tuleb ridamisi üle vaadata ja korrigeerida ning mis eelnimetatud instituudi muutmistõbistele ei meeldi, need tuleb uutega asendada. Rahandusministeeriumi tellitud analüüsi eest maksti keeletarkadele 3450 eurot ja tulemuseks on vähemasti 1300 peatuse nime uuendamine. Omavalitsustel soovitati suuri kulutusi mitte teha, vanadele nimedele saab ju uued peale kleepida või silte värviga kattes nimed üle kirjutada…
Miks küll nii tagasihoidlikult, ministeeriumi ja instituudi tuusad ning tarkurid? Sellest saab ju üleriigilise aktsiooni korraldada! Iga küla või asula elanikud võiksid välja hüüda nimekonkursi teemal "Ütle üks ilus bussipeatuse nimi!". Võitja pälviks preemia ja au saada uue nimega bussipeatuse ristivanemaks - pidulike avamiste käigus sünniks uus traditsioon, mis meie tusameelset elu elavdaks.
Lastes silme eest läbi peatused Jõhvist Mäetaguseni, märkasin mitmeid ebatäpsusi: Jõetaguse bussipeatuse juures pole jõge ega tagust, Pagaril ei pagareid ega möldreid, Atsalama nimi ei haaku lagunenud rahvamaja vs. uute kiikede ja kempsudega, Koltsina kõrtsist on ammu suurtalu saanud. Elanikel on palju mõtlemisainet, kuidas nendele kohtadele iseloomulikumad nimed anda, peetagu vaid meeles, et õiges ja korralikus kirjakeeles.
Meie keskuse bussipeatuseks pakun välja Karutaguse. Sest mõisaparki on pikitud hulgaliselt karukujukesi, maskotiks on meil ka Karu-Jaak ("tänu" Aaviksoole ja allaaetud metsaoti topisele); kunagisest mäemoodi seljandikust pole ju suurt midagi kõrgemat alles ning see säilinud künkalaadne pinnavorm asub bussipeatusest ka üksjagu eemal − karud seevastu on kiviviske kaugusel.
Edaspidi võiksime ümber nimetada külad, linnad ja maakonnad ja… miks mitte kogunisti Eestit?! Tartus, seal heade mõtete linnas, on juba väikesed nimelahingud toimunud. Kapteni tänava kõrval keelduti elamast alandava nimega Madruse tänaval.
Nimi ei riku meest, ütleb vanasõna. Vana ja aegunud! Paremini kõlab: ametnik rikub nime. Ning see nimede rikkumise jama tekitab palju segadust. Inimene, kes juba beebieast teadis, et vanaema juurde Võrumaale sõites tuleb väljuda Ortuma peatuses, peab nüüd vanaemana ise kodukanti sõites võtma pileti Tissi peatusesse.
Bussijuhid raiskavad oma halle ajurakke uute nimede meelespidamiseks; isegi nutitelefonides tuleb peatuste programmi uuendada. Miks, pagana pihta, see vajalik on? Milline kasu meie kallile isamaale ja siin elavatele inimestele sellest sünnib? Sest lõpuks juhtub nii, et bussipeatus saab küll uue nime, aga siis võetakse seda liini sõitev buss käigust maha.
Juba praegu saab Jõhvist Kallastele või Viljandisse sõita ainult läbi Tartu või Tallinna ning bussimarsruudid on edaspidigi pidevas muutmises; ka sulgemises… (eesti keele instituut, kes võimalikus Tartu ülikoolile allumises näeb hävingut meie emakeelele, ei peaks küll bussipeatuste ümbernimetamistele pühenduma, vaid vaatama "näkku" kõikvõimalikele ukse-aknamarketitele ning muudele nimejaburustele). Sest võib ju juhtuda, et lakkamatus muutmistuhinas ei jäägi meie aiaäärsetele tänavatele midagi, mida muuta. Ei jää põllumajandust, ei post-, panga-, meditsiini- ega muid asutusi… Ei busse…ega ühel hetkel omi inimesigi…
Aga tühja sellest! Peaasi et teeäärtesse kerkivad uute nimedega bussipeatused nagu ausambad eesti keelele ja tühjenevatele küladele.
Hando Runnel, tark mees, kirjutas, et mõtelda on mõnus. Tänapäeval teavad ministrid, keeleteadurid ja muud ametnikud, et läbimõtlematu muutmine on palju mõnusam.