Kompromissitute kompromisside ajastu

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Tahan rääkida veidi sellest, millistes "kliimatingimustes" on sunnitud praegu tegutsema kõikide astmete juhid − alustades kohalikest omavalitsustest ning lõpetades ministeeriumide ja valitsusega.

Juba meedias töötades pöörasin ma tähelepanu üha suurenevale professionaalsete logardite arvule. Mõne asutuse juhti vaadates tahaks talt otse küsida, mida ta oma ametikohal üldse teeb. Peale selle muidugi, et palka saab... Sest kui inimene on juba aastaid ühel kohal tööd teinud, siis peab tal olema konkreetse tulemuse näol midagi ka ette näidata. Ilus kostüüm, lips, tark nägu, hoolitsetud välimus, silutud vuntsid ja muu säärane on küll toredad asjad, aga ette peab olema näidata ka midagi konkreetset, mis on selle ajaga ära tehtud. Pärast tühja sõnamulina kõrvaleheitmist ei jää tihtipeale suurt mitte midagi alles.

Millist ohtu kujutab sääraste palgale orienteerunud tegelaste võimuletulek ühiskonnale? Väga lihtne: varem või hiljem kerkib iga juhi ette raske valik, kas eelistada avalikkuse või mõne kitsama ringkonna või konkreetse isiku huve. Sellest valikust võib sõltuda ametniku mõnus ja soe ametikoht... Valiku tegemise muudab palju kergemaks see, et paljud on õppinud kasutama JOKK-skeemi. Osav žongleerimine seaduste ja määrustega võimaldab soovitud kompromissi saavutada. Ning see, et säärase kompromissi tagajärjel on kaotajaks pooleks maksumaksjad, ei ole meie kompromissitute kompromisside ajastul mingi probleem.

Kusjuures alati ei pea tegemist olema mingite materiaalsete hüvede saamisega. Sageli lihtsalt ei taheta mõnd "head ja lugupeetud" (ja ka väga vajalikku) inimest solvata.

Toon siinkohal ühe minu meelest väga ilmeka näite. Ajal, mil ma olin Narva abilinnapea, muudeti Narva linnavalitsuse liiklusohutuse komisjoni otsusega ühel teelõigul kiirusrežiimi − 70 kilomeetrilt 50 kilomeetrini tunnis. Minule kui selle komisjoni esimehele sai otsustavaks politsei esindajate arvamus, et olukord sellel lõigul on muutunud ning seal endise kiirusega sõitmine ohtlik.

Pärast liiklusmärkide väljavahetamist tuli linnavalitsusse taotlus ühelt ärimehelt, kelle kontor just sellel teelõigul asub. Ta palus eelnimetatud otsus üle vaadata. Ent ka teisel arutusel otsustati, et 50 kilomeetrit tunnis on optimaalne režiim ning ajakaotus oleks vaid umbes 40 sekundit. Muide, istungil viibis juba teine politsei esindaja, kuid tema argumendid olid samad, nii et kellegi kallutatusest siin rääkida ei saa. Ühesõnaga jäi kõik nii, nagu oli otsustatud.

Kui too ärimees teada sai, et linnavõimud tema taotlust heaks ei kiitnud, toimus temaga imeline metamorfoos: väliselt austusväärne ja asjalik inimene muutus ühtäkki viieaastaseks tujukaks põngerjaks, kellele oli komm ostmata jäetud. See oli teine kord, kui minu kabinetis keegi niimoodi röökis (esimest korda muide karjus seal samuti üks ärimees, kes maksusoodustusi nõudis ning põhjendatud keeldumist kuuldes lausa pööraseks muutus). "Politseil on seda vaja, et inimestelt trahve koorida! Me laseme selle märgi õhku! Kuidas selline asi võimalik on?" lõugas ta.

Too ärimees ei saanudki aru, et linlaste huvid on tema kiirustamisest tähtsamad ning mina kui liiklusohutuse komisjoni esimees ei saa jätta arvesse võtmata politsei kui selles vallas kõige kompetentsema organi arvamust.

Vastuvõetud otsus jäi kehtima. Kuid niipalju kui ma tean, vaadati see pärast minu lahkumist kiiresti (vist isegi kahe päeva pärast) uuesti üle ning mingil lõigul siiski lubati sõita kiirusel 70 kilomeetrit tunnis. Tuldi "heale inimesele" vastu... Nüüd saab päevas mõnikümmend sekundit kokku hoida. Ja kõik vastab ka seadusele: tuldi kokku, arutati ja otsustati. Ainult et kui sel teelõigul mõni õnnetus juhtub ja inimesed kannatada saavad − hoidku jumal selle eest! −, siis tõdeb politsei õigusega: me hoiatasime mitu korda, et sel lõigul on vale kiirusrežiim. Vaat selline võib olla ühe konkreetse inimese tahtmise ja linlaste "abstraktsete" huvide vahel sõlmitud kompromissi hind.

Eesti on väike ning naasklit kotis ei peida. Eriti hästi on seda märgata regioonides, kus inimesed üksteist tunnevad ning võimuesindajate iga sammu motiiv on ilmne. Kas tasub siis imestada, et võimu moraalne autoriteet on kohati olematu?

Miks on meie riigis tekkinud olukord, kus Rein Raua sõnu, et meid valitsevad moraalsed värdjad, saadab avalikkuse tormiline heakskiit? Miks seal, kus puudub karm poliitiline konkurents, lubavad võimuesindajad endale suhtuda rahvasse mitte kui inimestesse, vaid kui valijatesse, kes meenuvad neile ainult enne valimisi?

Kui me soovime üles ehitada Eesti, kus inimesed tahaksid ka elada, mitte sõita siit ära Tallinna või välismaale, siis tuleb alustada sellest vastikust kompromissi-ideoloogiast.

Inimesed ei hakka elama seal, kus iga päev tuuakse nende huvid mõne järjekordse "kompromissi" ohvriks. Jah, töökohad, taristu ja ökoloogia on olulised. Ent kuni kõik on JOKK, ei tasu imestada, et üha kiiremini hakkab lähenema yok

* .

* "Yok" −  türgi k "otsas, lõppenud".

Maksim Volkov on töötanud telekanali PBK saatejuhina. 2015. aasta 30. septembrini oli ta Narva abilinnapea.

Allikas: yanatoom.ee