Kadunud kodutud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kui meenutada näiteks 1990. aastate keskpaika, siis mäletame, et olime harjunud sellise terminiga nagu "kodutu" ning selle sõnaga seostus tavaliselt alkoholi, uriini ja mustuse järele haisev kasimata inimene, kelle kohta tarvitati ka sõna "asotsiaal".
Mõni aasta varem toimunud kardinaalsed poliitilised ja ühiskondlikud muutused paiskasid tänavale inimesi, kes polnud suutelised uute oludega toime tulema, langesid sageli alkoholi küüsi ning vajusid allakäigutrepil üha madalamale. Selliste inimestega olime harjunud, sest nad liikusid linnatänavatel, kerjasid kaubakeskuste ees või magasid pinkidel. Tundus, et nendega ei suutnud ega tahtnud tegelda ei riik, omavalitsused ega ühiskond laiemalt, sest poliitikute seas oli populaarne rääkida, kuidas riik aitab neid, kes ise end aidata suudavad.
Praeguseks on olukord kardinaalselt muutunud. Seda näitab ka tänases Põhjarannikus ilmunud artikkel, kus tundsime huvi, kuidas kodutud praeguste kärekülmadega hakkama saavad ja mida neile pakutakse. Selgus, et selliseid klassikalisi kodutuid, kes omal ajal lausa kolooniatena prügilates või soojustorustikes elasid, tänapäeval eriti polegi. Sest omavalitsustes on üsna hästi toimivad süsteemid, mis võimaldavad hättasattunuile abi pakkuda, ka siis, kui inimesel pole üldse mingeid dokumente ega sissetulekut. Ja vanaaegne ütlus, et iga vald peab ise oma väetid toitma ja katma, peab tänapäeval meil üsna hästi paika.