Pagulashirm ei tohiks matta märksa olulisemaid küsimusi

Mait Sepp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

Olen viimasel ajal nii mõneltki justnagu noomida saanud, et kuidas ma nüüdsel äreval migrantide voolu ootuse ja pommiplahvatuste ajal ikka selline neetud tolerast saan olla. Kuidas, teate, saab sallida, kui harimatud kurjategijad tulevad röövima meie niigi vaest maad?

No mis ma oskan vastata? Eks ma süüdista oma isiklikus vaimupimeduses halba kodust kasvatust. Vaat ei ole mulle õpetatud inimesi ette vihkama ja mõne kaabaka tegusid kogu rahvale üle kandma.

Tunnistan, et see on suur lünk minu isiksuses, mida ma siiski ei kiirusta parandama. Ma nimelt kahtlustan, et sedasi võib kiiresti vaimutervise kaotada. Sest jumal seda teab, millise kurjamrahva esindajaga võib meie kirjus maailmas täiesti juhuslikult trehvata või poejärjekorras kõrvuti seisma jääda. Äkki koguni mõne belglasega? Enne ühe austerlase õudustegusid oli ju Belgia kuningas Leopold II maailmas kurjuse etalon. Kuninga kätel arvatakse olevat erisugustel hinnangutel 2-15 miljoni inimese veri.

Kogu selle pagulasjandi taustal üllatab mind see, kuidas pidevalt esitatakse valesid küsimusi. No näiteks selle asemel et haliseda "Miks nad siia tulevad, me oleme ju niigi vaesed?" võiks küsida "Miks me oleme vaesed?".

Sellele küsimusele on tegelikult väga lihtne vastus. Eestis on keskmine tunnitootlikkus 10-11 eurot, Soomes aga peaaegu 40. Piltlikult öeldes: sellal kui meie toodame ühe tabureti, on soomlane neid valmis teinud neli või tootnud asja, mis on neli korda parem ja järelikult ka kallim. Nii et tegelikult peaksime hoopis küsima, mida me peame tegema, et saada vähemalt sama rikkaks kui soomlased. Rohkem töötama? Kaheksa tunni asemel 32 tundi ööpäevas? Ei, pigem peame õppima töötama efektiivsemalt ehk nutikamalt.

Asi on selles, et kui me lähiajal põhjanaabritele efektiivsuses järele ei jõua, siis pole pikemas perspektiivis mõtet jutlustada ei rahvusriigist ega rahvusest. Teadagi, patriotism patriotismiks, aga kui on vaja peret toita ja kodumaal makstav palk on kordades väiksem kui lähinaabritel, siis ei aita inimesi kodumaal hoida ei laulupeod ega murumütsid. Keegi ei oska öelda, kui palju Eestist pärit majanduspõgenikke juba Euroopa peal hulgub, kuid küllap on neid kokku sinna 100 000 kanti. Ah jaa, vabandust, Euroopa Liidu sõnakasutuse järgi on see hulkurlus tööjõu vaba liikumine.

Muidugi kaasneb põgenike saabumisega kuritegevuse kasv. Peamiselt on liikvel ju noored mehed. Kes iganes on noorte meeste kampa sattunud, kas või sõjaväes, teab, et nende peades tekivad vahel väga veidrad mõtted. Ka kuritegelikud. Meie politsei on juba selliste arengutega arvestanud.

Ent enne kui me kõiki üle piiri tulevaid inimesi pättideks hakkame tembeldama, võiks kõigepealt pilgu ikkagi oma vanglate poole pöörata. Eesti on endiselt Euroopa Liidus vangide ja karistatute suhtarvu poolest halvas mõttes esirinnas. Ja praegu pole ju türmides Bagdadi vargad ega Damaskuse kiremõrvarid, vaid ikka meie endi naabripoisid ja onupojad.

Meie maalt pärit kurjategijaid jätkub isegi Soome ja Rootsi kinnipidamisasutustesse. Miks? Tõesti, kuritegevus on taak, mille oleme päranduseks saanud nõukogude ajast. Ent Eesti on olnud iseseisev juba peaaegu veerand sajandit. Seega on meie kodumaal üles kasvanud uus, vaba Eesti kurjategijate põlvkond. Ja nagu öeldud, need on ju meie endi sõbrad, tuttavad ja sugulased. Võib-olla peaksime siin oma sallimatust üles näitama? Või püüdlema sellise ühiskonna poole, kus lihtsal inimesel poleks vaja poodi näppama minna või nädalavahetust viina ja kaklustega täita?

Pole ka kahtlust, et suurem osa põgenikest on väga vähese haridusega. Paljud jooksevadki sõja jalust selleks, et nende lastel oleks mingigi võimalus koolis käia. Meie lapsed on muidugi palju targemad − rahvusvahelistelt olümpiaadidelt nopitakse aiva medaleid ja väljamaa eksperdid kiidavad meid.

Aga see edukus on kiiresti kaotatav. Uskumatult kiiresti. Eriti ühiskonnas, kus on levimas arvamus, et õpetajad koos teadlastega on üks punt virisevaid parasiite, kelle peale kulub liiga palju raha ja kellest on rahvale vähe kasu. Võib-olla tõesti, iga õpetaja või teadlase igapäevast kasu on raske rahas mõõta, aga palka tahavad ju kõik. Ja veel head palka.

Tegelikult aga on nii, et kui me teadust ja ka täiesti tavalisi õpetajaid ei nuuma, siis võib küll unistada kosmosetööstusest või kes teab millistest peentest ja kasumlikest ettevõtetest, kuid lähitulevikus pole meil lihtsalt piisavalt haritud inimesi, kes neid unistusi täitma hakkaksid. Me määrame end hariduse ja teaduse pealt koonerdamisega igavesse vaesusesse. Rumalus kasvatab vaesust, vaesus toodab vaesust. Nii lihtne see ongi.

Põgenikud on kindlasti väga suur probleem, millega me lähikuudel ja -aastatel peame rinda pistma. Kas mossitamine ja tõrvikuparaadid seda lahendavad? Vaevalt. Pigem peame külma peaga läbi mõtlema, kuidas uued inimesed ühiskonnale kasulikuks teha. Ka selles osas peame olema eelkõige nutikad.

Kuid kõige tähtsam on see, et me ei laseks võõravihal ja paanikal end kõrvale juhtida küsimustest, mis on meie maa ellujäämise seisukohast palju kordi olulisemad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles